Kohtusin eakate kaksikõdedega, kellega olin viimasesse lehte loo teinud. Üks oli pärast mu lahkumist otsustanud, et temast pole ikka midagi lehte panna ja asus mulle käsitsi kirja kirjutama, et paluda end loost välja jätta.

Paraku ilmus leht koos artikliga tema suureks üllatuseks enne kui ta oma kirja valmis jõudis. Sellest järeldasid õeksed, et kuna kirjutamine on aeganõudev ja vaevaline, siis ilmselt mina pidin vehkima suure kiirusega kõik ööd ja päevad ning olid väga kaastundlikud.

Üks tõi kosutuseks isegi moosi kaasa.

See oli tore, sest pärast isiklikke pikki lugusid on ikka väike mure, et mis inimene ka ise arvab ja alati on võimalus, et sülitab ajakirjanikku nähes vihaselt maha ja trambib jalgupidi lehe peal.

Tjahh. See selleks.

Käisin üle mitme aja hambaarsti juures. See on jube kallis. Pole ime, et inimesed ise endal hambaid välja tõmbavad hädaga.

Mulle tuleb meelde, et kord olen püüdnud seda ka ise teha, aga midagi ei tulnud välja ja siis läksin ikkagi Kärdla polikliinikusse. See oli vana ja kole maja ja hambaarst oli ka imelik. Pärast selgus, et oli üks joodik, ravi oli selline, etparem olnuks tõesti seda ise kodus teha, aga ei maksnud see-eest ka rohkem kui 5 krooni visiiditasu.

Olgu, vaatan nüüd ära filmi alguse, mille lõppu eile nägin.