Loen tasapisi Sulev Nõmmiku elulooraamatut.
Seal kurdetakse, et ta oli kinnine ja suurt midagi endast ei rääkinud ja kui rääkis, siis ei kattu jutud ntks lapsepõlvest tegelikkusega.
Aga äkki tal polnudki midagi rääkida?
Või siis ei küsitud õigete inimeste käest?

Oleks saanud ka parema raamatu kirjutada, arvan ma.