Kaamos

Nädalavahetusel tegin yht tööd Saaremaal, mille juured on suves.
Kui käisin Vilsandi esimesel laulupeol, siis rääkisid kohaliku valla kooriliikmed oma uhiuuest koorist ja et olid sellega teinud talvise laulupeo. Nyyd nad kutsusid minu oma teisele talvisele laulupeole ja sain ka minna.
Need on vahvad üritused.
Maainimesed ka mulle meeldivad.
Aga.
Nad ei oska päev enne yritust öelda, milline on nende eelarve.
Nad teavad, et maja on planeeritud rah amassi jaoks liiga väike ja lihtsalt loodavad, et ehk mahub.
Nad kutsuvad pealtvaatajaid, kuid unustavad teha ajakava ja pealtvaatajad ei tea, millal ja kuhu minna.
Nad tahavad fotosid, aga ei taipa tellida kedagi, kes pildistaks.

Enamik saabujaid hakkab kohe tühjaks jooma kaasavõetud pudeleid ja pooleni jõudes on ettevõtmine läinud väga häälekaks.
Igatahes on mugav ja kodune. Ka üha pikemalt naisdirigente embav vallavanem on muhe.
Kuid, armas aeg, kuidas ja mida sellest kirjutada?

Aga kirjutada ikka tuleb. Inimesed armastavad oma jutu järgi ju positiivseid lugusid, las siis saavad ühe sellise.
Ja ärgu pärast kurtku!