Ma vihkan mehi.
Vabandust mehed, kes te seda loete, see on spontaanne.
Vahur Kersna sai siis selle vanamehe kaamera ette, kes mu veega alla lasi.
Naeratab, kügeleb, kihistab.
Pekki küll.
Kersna küsib: millest räägib jõulujutlus? Ja vanamees vastab! Küll ühe lausega, aga vastab!
Ja mida ta mulle ütles sama küsimuse peale? - "Seda kuuleb rahvas, kes sel ajal kirikus on!"
Ühe järgmise küsimuse peale, millele ta rõõmsalt vastab, ütles ta mulle, et sellise lihtlabaselt inimlikust uudishimust ajendatud küsimuse peale ei ole tal midagi öelda!
Ja nüüd ta räägib rahumeeli sellest, et ETV võiks teinekord sealt jõuluteenistuse ülekande teha!
Samas see, kuidas nad seisavad kaameraga ühes kohas ja saatejuht isegi ei söanda end liigutada, võib arvata, et kogu asi on üsna habras.
Need küsimused ja vastused on muidugi... nüüd, kus ma rohkem taustu tean... ehk ongi parem, et ta oma viis minutit seal kaamerasse rääkis. Kuigi ebaõnnestumistunne on kohutavalt ebameeldiv.
See asi ei töötanud seekord minu kasuks lihtsalt!
Näib, et tegin selle inimese puhul kõik valesti. Liiga rõõmus, liiga enesekindel, liiga veenev! Ja pealegi kardab ta naisi. Ühel tagasihoidlikul kootud vestiga meeskolleegil oleks see asi võinud õnnestuda, kahtlustasin seda kohe.
Kersna oli järelnoppinud saatesse ka imeliselt tervenenud poisi. Selle vanamehe valguses ei olnud mul temast kahju, kui nägin, kuidas ta ise aega täis räägib ja vanemad ühesilbilisi vastuseid annavad.
Ah, mul on aega vaja, et sellest üle saada!
Ah ja siis veel see Kaika Laine oma segasevõitu verivorstijutuga, kellele tuli kõrva karjuda, et ta midagi kuuleks! No seegi hea, et mul seda ei olnud vaja endal teha!
Kuigi... resümee on kahtlemata selge: elu pole soovikontsert!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar