Eile tuli trepil vastu pikk punapea, see meie peremees. Punapea läks söösthüpetega mööda vastikut treppi kuuendale korrusele. Minu töökoht on viiendal, lifti ei ole ja ma olen igal hommikul pisut võhmal. Kuigi nüüd ma juba jaksan vahel ka kahte astet korraga võtta.
Pikk punapea võttis vist lausa kolm.
Täna lugesin EEst ta esseed ja mõtlesin, et näe, kus inimesel on hoogu.
Eile käis minu juures juttu rääkimas kulturnikust kolleeg, kelle kõnd meenutab jooksu. Alatasa tormab ta ringi ja kui mõtleb, siis peab kindlasti käima.
Meid, laua taga küürutajaid, hoiatab ta stressi ja kinniste kaelasoonte ja muu hirmsa eest, kui me kohe ennast liigutama ei hakka.
Vahel mõned (naiskolleegid) vihastavad ja karjuvad, et kes siis selle töö ära teeb...
Noh, käbe kolleeg kindlasti mitte. Eile ta seletas, et mida vähem vastutust, seda parem tervis.
Ja kadus oma tõtakal jooksul.
Ma vaatan, et paljud inimesed, kes palju jõuavad, käivad kiiresti, liigutavad kiiresti ja räägivad ka kiiresti.
Või noh, niimoodi hoogsalt.
Nojah. Aga kas siis peab nii palju jõudma?
1 kommentaar:
miks mitte:)
Postita kommentaar