pühapäev, 7. märts 2010

Surmatants ja ports vanu maju


Tänu sellele, et Vahemeri valmistub giidieksamiks ja puurib innukalt pilgu vanalinnas kõiksugu hauatähistesse, siis olen saanud kõrvalt juurde mõningaid tarkuseteri ja otsustasin ka muidu end pisut harida.

Täna, peale kirikus käiku (piiskop kõneles teemal, et inimesed tõusku ja säragu), suundusin läheduses olevasse Niguliste kirikusse vaatama Notke "Surmatantsu".

Kirikus oli kaks rootslannat, kes akustika katsetamiseks laulsid seal ühe Taize laulu ja ühe rootsi rahvalaulu. Tänu neile vaatasin paari altarit hoopis kauem, kui mul selleks muidu huvi oleks jätkunud. Kirikus on ka Mustpeade gildile kuulunud hõbedat väljas, sealhulgas eri tsunftide karikaid ja ametimeeste rippsilte.

Rätseppade ühingu karikas oli pool meetrit kõrge ja seal peal olid käärid ja nõelad. Köösnerite oma kaanel oli lõvikuju, peal veel lõvisid ja gepard või midagi. Lihunike karikas oli pisut tagasihoidlikum ja seal peal oli justkui hõbetraadist lilled või mingid asjad. Otsisin peekonit ja olen pettunud.

Oleviste kiriku pitsat oli kah vitriinis, see pärineb aastast 1500 midagi ja on eraomanduses - kuulub tuntud antiigihaile Jaanus I-le. Mul tuli meelde, et see mees on meil Hiiumaal Kabeli tänava majas teed joonud ja sealt ka mingi peegli endale luninud.

Vahtis aina aplalt ringi ja rääkis, et kõige tähtsam on see, et inimesed oleks rahul ja õnnelikud. Autos oli tal juba kaheinimese kiiktool ja üks Wiiralti pilt. Aga see selleks.

Surmatants on mõjuv - algul istub Surm torupilliga, mingi narts pähe turbaniks seotud ja siis võtab järjest tantsima maailma võimukaid mehi ja ühe kuninganna. See osa, kus ilmselt tuleb lihtrahva kord, ei ole säilinud. Ja hea ongi.


Selle aja peale, kui ma olin ka neli meetrit kõrge põrandalühtri (esimene pilt ülal) ära vaadanud, sai Vahemeri omakorda kirikust tulema ja arvas, et võiks ka vaadata Püha Vaimu kirikusse, mis ehk pühapäeval lahti on.

Noh parasjagu oli ta kinni ja läksime hoopis Olevistet vaatama. Aeg-ajalt rääkis Vahemeri gildidest ja epitaafidest ja majadest ja küsis sekka, mis ajal trükikunst leiutati ja jahmus, kui ma paari sajandiga eksisin.

Käisin Olevistes kunagi ammu ja nüüd oli mul hea meel seal üks tiir teha. Hommikune teine teenistus just lõppes ja inimesed lahkusid. Neil on seal altar ja mõned kirikulised jäid sinna palvetama. See tundus privaatne ja oluline, kuigi pillimehed panid seal oma asju kokku ja üks tädi tõttas termostega ringi.

Oleviste võlvid on kõrged. Küllap mahub sinna palju palveid. Vahemeri näitas laes mingeid tähtsaid kive ja ma sain aru, et kuidagi on asjasse segatud kuningas Olav.

Olevistes oli veel roosa jopiga neiu, kes väitis, et mäletab mind aastast 96, kui ma telgikoosolekuid pidaval Vahemerel Tõrvas külas käisin. Tal oli mu nimigi meeles. Ma ei suuda isegi seda meenutada, et ma sel ajal seal kohal oleks olnud.

Noh, selle ajaga oli Püha Vaimu kirik ka jälle lahti tehtud ja käis lõunane teenistus. Kuulasime natuke orelit ja Vahemeri rääkis sealsest vaeste piiblist (piltkirjas pühakiri) ja veel midagi gildidest ja Mustpeade majast.

Siis läksime ka ühe soojaga sinna kirikusse, mis on Gustav Adolfi gümnaasiumi taga ja mis on vist Tallinna Issanda Muutmise kirik. Seal kiitis Vahemeri ikonostaaži ja saime napilt enne välja, kui uks lukku pandi.

"Minu Eesti" raamatus ütleb Justin Petrone, et algul oli Tallinna vanalinn tema jaoks lummav, aga hiljem vaid ports vanu maju.

Eks ta nii on. Aga päev oli kena. Valgus oli ka selline... umbes nagu aastal 1483.

Kommentaare ei ole: