Tänan küsimast, siloauk on kenasti puhas. Rakud on peos, nägu ja käsivarred põlenud. Veetsin aega koos eraldi saabunud neiu ja noormehega, kes tegid suure numbri fotograafi tulekust ja püüdsid pildilt põgeneda. Pärast fotograafi kadumist hakkasid nad tuttavatele helistama, et saavad peagi lehte...
Mul pole midagi värskes õhus liigutamise vastu, aga täna polnud see päev lihtsalt. Õnneks olid töökaaslased enamiku ajast vait, kui me ülima monotoonsusega betooni nühkisime ja tegid suu lahti vaid selleks, et minu tervise kohta küsida ja oletada, et küllap ei saa ma homme voodistki välja ja pean võtma haiguselehe.
Siin ma nüüd tipin seda sissekannet on oma väikeste valgete kätega, oh ma olen nii õrn ja samas nii vapper!
Ja milline lõbus laupäeva lugu siit võinuks mõnel teisel ajal tulla, nüüd saab see olema TRAAGILINE, ma pakun, sest vaadake, viimasel ajal mulle tundub, et välja hingata on palju kergem, kui sisse. See viimane on tõeline vaev.
Phuhhhhhh!!!