Talvine väljasõit teise kohta

Sõitsin täna hommikul kahetiste tunnetega ära Izmirist. Ühelt poolt tahtsin lapse juurde tagasi ja koju ja sooja vett, teisalt... noh, ikka väga huvitavate asjade juhtumise pealt tulin ära.

Algusest ja lõpust

Ma loodan, et teil tuleb suurepärane aasta!

Tahtsin teha pingerida toredatest filmidest, mida oleme lapsega sel aastal vaadanud, kuid meie arvamused lähevad täiesti lahku. Tema nimetas esimesena "Nüüd sa näed mind 2", "Ben-Hur" ja "Deepwater horizon", aga mina neid ei mainiks üldse.

Minu meelest olid vaadatavad või meeleolukad "The Hacksaw Bridge", see Rowlingi imelike elukate film, samuti see, kus Benedict Cumbercatch mängib arsti ja tal on tore lendav keep. Täpsemalt siis "Fantastilised elukad ja kust neid leida" ja "Doctor Strange". Aa ja siis meeldis mulle veel "Sully", kus Tom Hanks mängib lendurit. See oli päris hea ikka.

Suured käpad

Nägin maamaja taga metsas ilvese jälgi!

Jäljed olid väga värsked, sest hommikul tuli veel natuke lund ja need olid tehtud peale seda. Seal liigub üks kitsekari ja nad olid käinud passimas. Kahjuks hämardus ja ma ei saanud täpselt kõike vaadata, aga muidu oli täiesti klassikaline ilvepere rada - algul läks kõik üksteisel jäljes nagu oleks liikunud üks loom.

Siis äkki jäljed hargnesid ja ühest reast sai kaks või kolm, ma täpselt ei näinud, nii pime oli juba.
Siis oli põõsaste vahel pisikeste sammudega tipitud (hiilitud tasakesi) ja tehtud suuri hüppeid. Ilves on ju sprinter nagu kass, teeb saagi peale sööstu ja kui see eest saab, siis pikalt ei jälita.

Ma uurisin, aga verejälgi ei paistnud, kuigi üks koht oli, kus nagu oleks midagi lohistatud. Uh, nii põnev oli!

Läksin hommikul tagasi, aga kahjuks oli lumepihu selged jäljed katnud ja nii selgelt neid enam näha polnud.
Kahjuks korralikku pilti ei saanud. Nendega, mis on, ei hakka siin asja segaseks ajama. Väga äge igatahes! (Isegi huvitavam, kui maaeluminister.)

Vaat sulle nohuravi

Laps jäi sellesse nõmedasse viirusse, mis praegu ringi käib, kurguvalu, nohu jms. Oli üsna pikalt haige, oma 10 päeva. Mulle tavaliselt need koolist toodud nakkused külge ei hakka, aga seekord hakkas.
Olin just lapsele öelnud, et praegu on tal elus erakordne aeg - kui jääb haigeks, siis ongi kodus haige ja sellest ei juhtu mitte midagi. Nii-et kui ma tundsin kurku paiste minevat ja ninas sügelust, siis ma muidugi ei muutnud oma plaane, mille sees oli üks pikem sõit, sest millal seda siis hiljem teha?

Ostsin kähku apteegi käsimüügist actifedi, sudafedi, goldrexi tablette ja mingeid imemistablette, mis iial aidanud pole. Lisaks neelasin pangekese pärnaõieteed, kombineerituna veel ühe ja teise metsataimega. Jäin üha haigemaks ja sõin üha enam tablette ja tundsin, kuidas pea rõõmsalt suriseb ja asjad on nagu veidi irreaalsed. Ma väga tahtsin seda intervjuud ära teha, aga kuidagi ei passi inimesega suheldes aina lörinal nina nuusata. Tegin ka, kuigi inimene muutus vahepeal kuidagi hägusaks ja see oli alles lisahäda algus.

Viiruse tablettidega kinni toppimine ning samuti liigne kogus pärnaõieteed andis ebameeldiva ja ootamatu tagasilöögi - vererõhk lendas lakke. See on hästi ebameeldiv, sest olen madala vererõhuga toredasti siiani elu ära elanud. Tunda andis see nii, et olin näost punane kui peet, pea kas tuksus või valutas ja suu kuivas. Kui ma naabrilt laenatud randmenõkatsilt nägin numbreid 186/119, siis  helistasin perearstile ja avasin netiotsingu. Sealt leidsin, et mõned käivad ringi 200ga ega tee teist nägugi ja teised on 160ga kiirabisse kärutatud.

Minu jaoks kõige rahustavam oli see, et pereõega aegu klapitades jõudsime samast päevast järgmisse ja siis ülejärgmisse - järelikult midagi jubedat ei ole.

Kui vastuvõtule jõudsin, siis oligi kõik juba korras. Sain teada, et kui rõhk on korra üles lennanud, siis ta tuleb väga visalt alla ning eriti visalt alaneb alumine. Ning et ebameeldiv tuksumine kuskil kurgu all tulebki liiga kõrgest alumisest rõhust. See on aga kõrge eriti neil, kes vähem liiguvad.

Ma teinekord olen nohu ravimisega ettevaatlikum.

Midagi meeldivat

Vaadake seda!

Teravama silmaga teadlikud isikud nagu näiteks mu poeg, märkavad kohe ka Erebori võtit, mis on selge viide läheduses asuvatele päkapikkudele, kääbikutele ja haldjatele.

Valmistume aastalõpuks ning see on  üks neid asju, mis sel ajal lehte läheb - sööming, mis teeks au igale kääbikuperele.

Ma ise olen väga rahul, niisugusse seltskonda ei satu tihti ja loodan, et ka lehelugejad üllatuvad rõõmsas äratundmises, sest selliseid lugusid pole lehtedes just ülearu palju. Õnneks nüüd on üks tulemas ja kuigi panen selle ise kokku, ootan ärevalt ja tahaks juba lugeda.

Puha paljad

Muutume järjest põhjamaisemaks, kus kõik püüavad kõigist võrdsuses ette saada. Varsti ei saa lõunapoolsemad riigid, kus on kulupeade kummardamine ja ametnike austamine endiselt oluline, meist üldse enam aru.

Aga mis parata, autoriteete tõesti napib. Mul poleks midagi selle vastu, et kõrgetele riigitegelastele austuse ja usaldusega otsa vaadata, aga tõde on see, et nad on ju samasugused luust ja lihast inimesed nagu kõik teisedki.

Mõned neist on küll keskmisest taibukamad, laiema haardega ja haritumad. See siiski ei näi päästvat kinnijooksmisest. Nii-et kui istud ühe sellisega vastakuti ja näed, et tal on vesi ahjus ja meeleheide käega katsuda ja ta lihtsalt ei taha oma ametist loobuda, siis on kohe päris kahju ja usaldust ei ole ka kuskilt võtta. Mingist erilisest austamisest pole juttugi ja ma tegelikult ei saagi aru, miks mu isa autogramme kogub, eriti poliitikute omasid - nende saavutused on enamasti väikesed ja kohta suudavad täita tänu adekvaatsetele nõunikele. Kõik pole isegi nii arukad, et nõu kuulda võtta.

Argisus vaatab kõikjalt vastu, ka uus president on kohutavalt argine ja jätab sealjuures mulje, et tal on nii palju tööd, et vaevu on üldse aega midagi teha.

Võiks vahelduseks olla ju ka mõni selline riigitegelane, keda vaadates hingad kergendatult, tunned soovi teietada ning ruttad pärast valgustuslikku kohtumist kirikusse panema tänuküünalt.

Loota ju ikka võib.

Hääled pimeduses

Sõber küsis just, et kas ma ennast siin maamajas üksildase ja natuke kurvana ei tunne. Tegelikult ilmselt ta mõtles, et kas veidi hirm pole.

Minu meelest on sellisel juhul asi mõõtmes - kuidas või kui hästi keegi ümbritsevat tajub. Arvatavasti oleks mul üsna ebamugav kuskil Aafrika öös, sest ma ei tea, kes seal pimedas ringi roomab või lendab. Näiteks malaariasääsed on väga salakavalad tüübid, nad on väikesed ja ei tee mingit häält, lendavad kohale ja alles hiljem avastad, et oled hammustatud.

Võimalik ka, et mul oleks hilisel tunnil ebamugav kuskil Eesti linnas, mille käitumismustriga ma tuttav pole. Aga kui räägime Eesti loodusest, metsast, merest ja muust sellisest, siis ei, ma ei tunne iial pimeduses kõhedust, üksildust või ebamäärast hirmu. Kõik, mis on olemas päeval, see on olemas ka öösel ja vastupidi. Arvatavasti algas see juba mingil ajal lapsena, kui me näiteks Saaremaal pimedas ringi kolasime ja see oli põnev. Öösel tähti vaadata oli huvitav, ujumas käia oli lahe. Sõita öösel rattaga mööda tuttavat põlluteed mõne kilomeetri kaugusele kruusakarjääri äärde üksi lõket tegema tundus äärmiselt mõistlik. Seal tulid ka väga head mõtted, mõned on mul siiani meeles.

Kui mul veel maamaja polnud, siis käisin aegajalt lihtsalt metsas magamas, eelistatult ilma telgita, sest tore on pea magamiskotist välja pista ja ringi vaadata või linde kuulata. (Aga nüüd ma vist võtaks telgi, sest mõned sõbrad on kurtnud, et hiired on püüdnud tulla neile magamiskotti sooja.) Eesti looduse pimedus on turvaline. Maamaja lausa kindlus. Ma ei viitsi siin mingeid kardinaid ette panna ega ust lukustada.

Mis on mõistlik - kui te külla peaks tulema, siis saate kohe sisse astuda ja ei pea ukse taga koputades hirmunult lõdisedes ringi vahtima.