teisipäev, 13. jaanuar 2015
neljapäev, 1. jaanuar 2015
Hirmus mälestus
Ma tean, et olen sellest siin põgusalt kirjutanud, aga see on ikka veel hirmus!
Nimelt olen pidanud või ka ise püüdnud teha aastavahetusteks toredaid lugusid. Nende hulgas on kaks väga meeldejäävat, millest ühe saamisloost ei saa ma ikka veel vabalt rääkida. Teine oli see, kui tekkis mõte teha lugu kahest toredast külast, mis kannavad sarnaseid nimesid.
Esimene küla oli ajaga ära kadunud. Autojuht jäi masinaga lumme kinni, fotograafiga sumpasime mitu kilomeetrit, kraed higised, et jõuda ainsa suvemajani. Pärast rammisin sisse ümberkaudsetesse taludesse, kus korstnad suitsesid, et inimestelt mõni sõna kätte saada. Kesse ikka viitsiks lugeda. et midagi ei olnud? Tülitasin pensionäre ja üht voodis pikutavat 93aastast memme.
Päris hull, aga mitte nii hirmus, kui see teine küla oli. See asus Tartumaal. Autojuht trikitas ja me ei saanud õigel ajal linnast minema. Talvisel ajal aga on pildistamisaega üldse kolm tundi. Kui autojuht keskpäeval ütes, et tema on nüüd valmis, siis oli kohe teada, et nagunii on hilja.
Asusime siiski teele, sest lugu oli vaja. Õnneks selgus, et seal külas elab aktiivne pere, kes oli ühte telesaatesse jõudnud, kus pered laulsid. Ehitasime siis asja nende peale üles. Kahjuks selgus, et pereisa oli väga morn, kui naist polnud läheduses. Istus kidakeelselt diivanil ja tegi mömm-mömm. Mul tuli meelde, et ta oli kalevipojana esinenud, palusin kostüümi riietuda, jätsin fotograafi pilte tegema ja läksin järgmisse majja.
Seal oli kidakeelse mehe ema koos mingite muude sugulastega ja mõtlesin, et olgu, lähen siis vestlen temaga. Oli vist 85aastane tädike, kes oli hiljaaegu jala murdnud libedaga ja lamas voodis.
Vestlesin siis temaga ta sängiserval. Vahepeal käis perepoeg läbi, vestlesin ka sellega. Tundsin, et hakkan väsima. Eks minge ja olge sulatavalt meeldiv kõiksugu voodiservadel!
Siis vahepeal selgus, et ainuke koht, kus me saaks perest pilti teha, oleks nende pereansambli esinemisel samal õhtul. Kiristasime hambaid. Veel mitu tundi oodata, et saaks ka pereemaga rääkida!
Vahepeal käisime tiiru mööda küla. vaatasin, kus majas tuled põlevad, kloppisin aknale ja sundisin inimesi endaga vestlema.
"Elate siis siin? Kuidas muidu on? Mis te ka muidu mõtlete?!"
Ja nad rääkisid. Muidugi nad tegid seda.
Siis surusime ennast peole, kus ansambel pidi esinema. Kohtadega pidu, meie nagu kontvõõrad kohal. Esmalt jälgisime pereansambli kiiret proovi ja riiete vahetamist, siis jõlkusime saalis.
Fotograaf raputas pead. Ei ole veel pilti! Laulud olid... kohutavad. Üle lavastatud ja liiga teatraalsed. Naeratasime, asutuse direktor astus juurde, vestlesime lahkelt.
"Ehk istute lauda?"
"Ütlen teile ausalt, tahaksime koju minna..."
Iga laulu järel vahetas pereansambel jälle 10 minutit riideid. Naeratasin järjest kramplikumalt. Vahepeal läksin tualetti ja sattusin seejärel kööki kus kokatädid sõbrannadega sõid. Rääkisin nendega ja sain võileiva ja salati. Siis vantsisin saali tagasi.
Kui fotograaf lõpuks tuli ja näitas, et nüüd on kõik, siis me ei hakanud isegi riidesse panema, rabasime asjad kaenlasse ja jooksime autosse.
"Sõida!" karjatasin.
"Ah soo, kõik või," küsis autojuht ja heietas, mis kaudu nüüd minna.
"Sõida! Ja katsu ruttu mingi poeni jõuda!"
"Ah soo, tahate kohvi, ma ise võtaks ka," heietas ta. Sel hetkel ma tõesti... ma noh ei suhtunud temasse hästi. Kui tema poleks päeval jokutanud, oleks kõik pildid valges tehtud saanud! Ja meie poleks pidanud seda jubedat õhtut kannatama.
21:58 jõudsime Jõgeva mingisse putkasse. "Laske ruttu mingi alkohol kassast läbi," hingeldas fotograaf ja lükkas autojuhi eemale, et see ei saaks kohvi tellimisega kõike lörri ajada.
Ostsime mitu asja ja suutsime algul tuua kuuldavale ainult kaeblikke ja vihaseid häälitsusi. See oli üks tüütu ja väsitav päev. Otsisin selle loo üles ja vaatasin, et suuremalt jaolt tuli tulemus täiesti korralik. Kuigi ühes kohas on üks nimi vale ja muutub siis õigeks. Ma ei pane toimetajale pahaks, et see nii läks, ka endale mitte, see oli tõesti raske päev!
Nimelt olen pidanud või ka ise püüdnud teha aastavahetusteks toredaid lugusid. Nende hulgas on kaks väga meeldejäävat, millest ühe saamisloost ei saa ma ikka veel vabalt rääkida. Teine oli see, kui tekkis mõte teha lugu kahest toredast külast, mis kannavad sarnaseid nimesid.
Esimene küla oli ajaga ära kadunud. Autojuht jäi masinaga lumme kinni, fotograafiga sumpasime mitu kilomeetrit, kraed higised, et jõuda ainsa suvemajani. Pärast rammisin sisse ümberkaudsetesse taludesse, kus korstnad suitsesid, et inimestelt mõni sõna kätte saada. Kesse ikka viitsiks lugeda. et midagi ei olnud? Tülitasin pensionäre ja üht voodis pikutavat 93aastast memme.
Päris hull, aga mitte nii hirmus, kui see teine küla oli. See asus Tartumaal. Autojuht trikitas ja me ei saanud õigel ajal linnast minema. Talvisel ajal aga on pildistamisaega üldse kolm tundi. Kui autojuht keskpäeval ütes, et tema on nüüd valmis, siis oli kohe teada, et nagunii on hilja.
Asusime siiski teele, sest lugu oli vaja. Õnneks selgus, et seal külas elab aktiivne pere, kes oli ühte telesaatesse jõudnud, kus pered laulsid. Ehitasime siis asja nende peale üles. Kahjuks selgus, et pereisa oli väga morn, kui naist polnud läheduses. Istus kidakeelselt diivanil ja tegi mömm-mömm. Mul tuli meelde, et ta oli kalevipojana esinenud, palusin kostüümi riietuda, jätsin fotograafi pilte tegema ja läksin järgmisse majja.
Seal oli kidakeelse mehe ema koos mingite muude sugulastega ja mõtlesin, et olgu, lähen siis vestlen temaga. Oli vist 85aastane tädike, kes oli hiljaaegu jala murdnud libedaga ja lamas voodis.
Vestlesin siis temaga ta sängiserval. Vahepeal käis perepoeg läbi, vestlesin ka sellega. Tundsin, et hakkan väsima. Eks minge ja olge sulatavalt meeldiv kõiksugu voodiservadel!
Siis vahepeal selgus, et ainuke koht, kus me saaks perest pilti teha, oleks nende pereansambli esinemisel samal õhtul. Kiristasime hambaid. Veel mitu tundi oodata, et saaks ka pereemaga rääkida!
Vahepeal käisime tiiru mööda küla. vaatasin, kus majas tuled põlevad, kloppisin aknale ja sundisin inimesi endaga vestlema.
"Elate siis siin? Kuidas muidu on? Mis te ka muidu mõtlete?!"
Ja nad rääkisid. Muidugi nad tegid seda.
Siis surusime ennast peole, kus ansambel pidi esinema. Kohtadega pidu, meie nagu kontvõõrad kohal. Esmalt jälgisime pereansambli kiiret proovi ja riiete vahetamist, siis jõlkusime saalis.
Fotograaf raputas pead. Ei ole veel pilti! Laulud olid... kohutavad. Üle lavastatud ja liiga teatraalsed. Naeratasime, asutuse direktor astus juurde, vestlesime lahkelt.
"Ehk istute lauda?"
"Ütlen teile ausalt, tahaksime koju minna..."
Iga laulu järel vahetas pereansambel jälle 10 minutit riideid. Naeratasin järjest kramplikumalt. Vahepeal läksin tualetti ja sattusin seejärel kööki kus kokatädid sõbrannadega sõid. Rääkisin nendega ja sain võileiva ja salati. Siis vantsisin saali tagasi.
Kui fotograaf lõpuks tuli ja näitas, et nüüd on kõik, siis me ei hakanud isegi riidesse panema, rabasime asjad kaenlasse ja jooksime autosse.
"Sõida!" karjatasin.
"Ah soo, kõik või," küsis autojuht ja heietas, mis kaudu nüüd minna.
"Sõida! Ja katsu ruttu mingi poeni jõuda!"
"Ah soo, tahate kohvi, ma ise võtaks ka," heietas ta. Sel hetkel ma tõesti... ma noh ei suhtunud temasse hästi. Kui tema poleks päeval jokutanud, oleks kõik pildid valges tehtud saanud! Ja meie poleks pidanud seda jubedat õhtut kannatama.
21:58 jõudsime Jõgeva mingisse putkasse. "Laske ruttu mingi alkohol kassast läbi," hingeldas fotograaf ja lükkas autojuhi eemale, et see ei saaks kohvi tellimisega kõike lörri ajada.
Ostsime mitu asja ja suutsime algul tuua kuuldavale ainult kaeblikke ja vihaseid häälitsusi. See oli üks tüütu ja väsitav päev. Otsisin selle loo üles ja vaatasin, et suuremalt jaolt tuli tulemus täiesti korralik. Kuigi ühes kohas on üks nimi vale ja muutub siis õigeks. Ma ei pane toimetajale pahaks, et see nii läks, ka endale mitte, see oli tõesti raske päev!
pühapäev, 21. detsember 2014
Kestlik vaprus
Koomiline pilt:
Nimelt ei tunne ma ennast hobustega üleliia mugavalt! Mul ei ole nendega kokkupuudet olnud ja ma täpselt ei tea, mida teha, kui nad kraesse puhuvad, hambaid laksutavad või müdinal selga vajuvad. Kas öelda: istu maha, tubli hobu! Kõtt? Ptruu?
Aga mul on palju kokkupuuteid olnud inimestega. Ja tean, et see pole suhtlusel eriti abiks, kui kellegi lemmiklooma pelgad. Ja loomade puhul on kartmine üldse vilets valik. Nii-et tuleb kohanduda oludega ja pildil näedki hiljem väga tähtis ja rahulolev välja.
See tänane päev oli muidugi nädalale üldse kena punkt: esmaspäeval käisin staarstilistiga Balta turul, siis jahimehega metsa lauda katmas, seejärel punaveteranile jõululaulu laulmas ja nüüd veel ka hobukesed.
Isegi meie väljaande töötajale parajalt kirju.
Kui ma natuke jõudu kogun, siis räägin sellest veteraniasjast lähemalt, see oli tegelikult väga huvitav! Aga nüüd ma lesin!
Nimelt ei tunne ma ennast hobustega üleliia mugavalt! Mul ei ole nendega kokkupuudet olnud ja ma täpselt ei tea, mida teha, kui nad kraesse puhuvad, hambaid laksutavad või müdinal selga vajuvad. Kas öelda: istu maha, tubli hobu! Kõtt? Ptruu?
Aga mul on palju kokkupuuteid olnud inimestega. Ja tean, et see pole suhtlusel eriti abiks, kui kellegi lemmiklooma pelgad. Ja loomade puhul on kartmine üldse vilets valik. Nii-et tuleb kohanduda oludega ja pildil näedki hiljem väga tähtis ja rahulolev välja.
See tänane päev oli muidugi nädalale üldse kena punkt: esmaspäeval käisin staarstilistiga Balta turul, siis jahimehega metsa lauda katmas, seejärel punaveteranile jõululaulu laulmas ja nüüd veel ka hobukesed.
Isegi meie väljaande töötajale parajalt kirju.
Kui ma natuke jõudu kogun, siis räägin sellest veteraniasjast lähemalt, see oli tegelikult väga huvitav! Aga nüüd ma lesin!
kolmapäev, 10. detsember 2014
Liiga hea!
"Kas pole ebamugav olla lahke," pahvatas laps kogu südamest.
Olin talle seletanud, et meile tuleb veel hilisõhtul ööbima hätta jäänud hiidlane, kes peaks muidu passima hommikuni tänaval. Ega see mulle ka nii väga ei meeldinud, aga mine tea, mis tulevik võib tuua.
Meenutasin ka juhtumit Riias: sõitsime Vahemerega koos tuttava spekulandiga Riiga. Kõik see juhtus ajal, mil mobiile üldiselt veel polnud ja igal sammul tuli muudkui kokku hoida. Nojah, meil oli aadress, kus pidi elama Vahemere vana tuttav, kes oli aga ära kolinud. Õhtu eel olime üsna nõutud, aga kuidagi õnnestus meil telefonitsi spekulant kätte saada. Temal oli õnneks mobiil olemas, millele helistamiseks pidime veel ostma kohaliku kõnekaardi. Spekulant ei jätnud meid linna kõõluma, vaid andis meile oma ööbimiskoha pastor Miša juures, kes elas ühetoalises uberikus vanas majas ning oli ise Siberis evangeliseerimas.
Miša toas oli laud, kapp ja voodi ja seintel naelte otsas riided. Linu polnud vahetatud kaua, tuba haises, voodi samuti, lisaks oli külm ja ühises koridoris andis lõhnabuketti oma osa wc. Mahutasime end sängi ja tukkusime öö ära, spekulandil oli veel üks saranane koht endal varuks. Oli küll jube, kuid me olime väga tänulikud! Siiani olen ja mõtlen soojalt tundmatu Miša peale, kes ei osanud ilmselt arvatagi, et tema toakesse on maandunud inglid otse kesapõllult. Nii et kokkuvõttes - pole siin kedagi tänavale ikka jätta!
Eile arutasime aga lapsega valikute üle ja rääkisime ka sellest, et vahel lastakse inimesi töölt lahti. "Küllap sul tuleb seda endalgi teha," ennustasin. "Ei tea... Ma olen selleks liiga lahke," kahtles tema.
Arvasin, et sel juhul peame tegema metsalaagri ja harjutama otsustavust, näiteks vallandame kive!
"Ei," ehmatas teismeline. "Seda me küll teha ei saa! Mis neist siis edasi saab!"
"No mis!" nähvasin, kuid ausalt öeldes oli mul endal ka juba neist kividest kahju. "Olgu, saadame nad täienduskursustele."
"Kas nad ei kurvasta?"
"Oh ei, kividel on teine tempo, palju mõõdukam, kui meil, neile meeldib, kui on aega. Katsu kiiruga midagi ehitada, kohe läheb viltu!" No ja nii edasi. Jabur, eks ole. Samas, mis seal salata, mul oleks peaaegu jäänud tegemata pohlavartest jõulutäht, sest kuidagi kahju oli toredaid pohlavarsi metsast kaasa murda. Sinna tuleks ju marjad ja muidugi ei jõua keegi neid kõiki korjata, aga ikkagi.
Tegin siiski jõulutähe valmis ja panin maamajas uksele. Hommikuks olid linnud sealt osad oksad millegipärast välja tirinud.
Ma arvan, me teeme ikka ühe harjutuse kividega ka. Sellise väga leebe.
Olin talle seletanud, et meile tuleb veel hilisõhtul ööbima hätta jäänud hiidlane, kes peaks muidu passima hommikuni tänaval. Ega see mulle ka nii väga ei meeldinud, aga mine tea, mis tulevik võib tuua.
Meenutasin ka juhtumit Riias: sõitsime Vahemerega koos tuttava spekulandiga Riiga. Kõik see juhtus ajal, mil mobiile üldiselt veel polnud ja igal sammul tuli muudkui kokku hoida. Nojah, meil oli aadress, kus pidi elama Vahemere vana tuttav, kes oli aga ära kolinud. Õhtu eel olime üsna nõutud, aga kuidagi õnnestus meil telefonitsi spekulant kätte saada. Temal oli õnneks mobiil olemas, millele helistamiseks pidime veel ostma kohaliku kõnekaardi. Spekulant ei jätnud meid linna kõõluma, vaid andis meile oma ööbimiskoha pastor Miša juures, kes elas ühetoalises uberikus vanas majas ning oli ise Siberis evangeliseerimas.
Miša toas oli laud, kapp ja voodi ja seintel naelte otsas riided. Linu polnud vahetatud kaua, tuba haises, voodi samuti, lisaks oli külm ja ühises koridoris andis lõhnabuketti oma osa wc. Mahutasime end sängi ja tukkusime öö ära, spekulandil oli veel üks saranane koht endal varuks. Oli küll jube, kuid me olime väga tänulikud! Siiani olen ja mõtlen soojalt tundmatu Miša peale, kes ei osanud ilmselt arvatagi, et tema toakesse on maandunud inglid otse kesapõllult. Nii et kokkuvõttes - pole siin kedagi tänavale ikka jätta!
Eile arutasime aga lapsega valikute üle ja rääkisime ka sellest, et vahel lastakse inimesi töölt lahti. "Küllap sul tuleb seda endalgi teha," ennustasin. "Ei tea... Ma olen selleks liiga lahke," kahtles tema.
Arvasin, et sel juhul peame tegema metsalaagri ja harjutama otsustavust, näiteks vallandame kive!
"Ei," ehmatas teismeline. "Seda me küll teha ei saa! Mis neist siis edasi saab!"
"No mis!" nähvasin, kuid ausalt öeldes oli mul endal ka juba neist kividest kahju. "Olgu, saadame nad täienduskursustele."
"Kas nad ei kurvasta?"
"Oh ei, kividel on teine tempo, palju mõõdukam, kui meil, neile meeldib, kui on aega. Katsu kiiruga midagi ehitada, kohe läheb viltu!" No ja nii edasi. Jabur, eks ole. Samas, mis seal salata, mul oleks peaaegu jäänud tegemata pohlavartest jõulutäht, sest kuidagi kahju oli toredaid pohlavarsi metsast kaasa murda. Sinna tuleks ju marjad ja muidugi ei jõua keegi neid kõiki korjata, aga ikkagi.
Tegin siiski jõulutähe valmis ja panin maamajas uksele. Hommikuks olid linnud sealt osad oksad millegipärast välja tirinud.
Ma arvan, me teeme ikka ühe harjutuse kividega ka. Sellise väga leebe.
teisipäev, 25. november 2014
Juhtum kassiga
Vaatasin kööki astudes kohe, et kass vedeleb kuidagi imelikult tooli all. Aga kui perenaine ta sealt ühel hetkel välja tõmbas ja röögatas:"Ta on ju surnud!" jäin hetkeks sõnatuks.
Üks külma eest tuppa lastud koeravolaskitest oli kassi maha murdnud, kuni me väljas vaadet imetlesime.
"Ma paneks selle koera magama, aga ma olen nii haleda südamega," nuttis naine. Ise sakutas kassi, et ehk ikka elab?
"Ei, ta on surnud," ütlesin ja püüdsin välja mõelda, mida jõudsalt keriva hüsteeriahoo kõrval edasi teha. "Istu rahulikult, hoia kassi süles. Ta on ju soe veel?"
"On jah soe!" halas naine.
Mingi pool tundi rääkisime niimoodi, et ta hoidis seda surnud kassi süles. Siis hakkas ise ka juba vaatama, et misasi see mul siin nüüd nii... ah see kass!
"See oli sellel koeral juba viies," kurtis ta.
"Kas oli päris tark ta sel juhul kassiga kööki jätta," küsisin ettevaatlikult.
"Koertel oli ju väljas külm!"
Lõin käega. Pole minu asi. Aga näeb ikka ka asju selles teises Eestis. Vaestel inimestel, kes tunnevad, et nad oleksid tegelikult võinud paremale järjele jõuda ja seda põevad, on väga raske kedagi oma elamisse sisse lasta. Nad häbenevad väga oma vana ja peetud sisustust, koledaid riiuleid, millele on teised riiulid suurte naeltega külge löödud ja kõike muud kokku otsitud ja klopsitud mööblit. Mulle on ikka erandeid tehtud ja olen istunud neil aukus diivanitel, lombakatel toolidel ja võidunud pingikestel ning kuulanud ja kuulanud, mis elu on elatud ja mõtteid mõeldud.
Olen vaadanud, et selles vanas kolas on rohkem isikupära, kui laminaatmööblis, mida keskmised inimesed järelmaksuga ostavad. Kuskil kauniste kodude konkursil ei osale muidugi ühed ega teised.
"Tahtsime, et oleks natuke ilu, ostsime Bakkerist seitsme euroga seinakella," näitas naine. "Kas see on siis kuritegu ja raiskamine?"
"Ei ole," ütlesin lahkelt. "Võisite osta küll Bakkerist kella!"
"Ahah," rahunes ta.
Kuna silitasin lahkelt nii jäneseid kui kitsi ja koeri, siis sain lõpuks kirbu. No mis seal ikka. Juhtub selliseid päevi ette.
Üks külma eest tuppa lastud koeravolaskitest oli kassi maha murdnud, kuni me väljas vaadet imetlesime.
"Ma paneks selle koera magama, aga ma olen nii haleda südamega," nuttis naine. Ise sakutas kassi, et ehk ikka elab?
"Ei, ta on surnud," ütlesin ja püüdsin välja mõelda, mida jõudsalt keriva hüsteeriahoo kõrval edasi teha. "Istu rahulikult, hoia kassi süles. Ta on ju soe veel?"
"On jah soe!" halas naine.
Mingi pool tundi rääkisime niimoodi, et ta hoidis seda surnud kassi süles. Siis hakkas ise ka juba vaatama, et misasi see mul siin nüüd nii... ah see kass!
"See oli sellel koeral juba viies," kurtis ta.
"Kas oli päris tark ta sel juhul kassiga kööki jätta," küsisin ettevaatlikult.
"Koertel oli ju väljas külm!"
Lõin käega. Pole minu asi. Aga näeb ikka ka asju selles teises Eestis. Vaestel inimestel, kes tunnevad, et nad oleksid tegelikult võinud paremale järjele jõuda ja seda põevad, on väga raske kedagi oma elamisse sisse lasta. Nad häbenevad väga oma vana ja peetud sisustust, koledaid riiuleid, millele on teised riiulid suurte naeltega külge löödud ja kõike muud kokku otsitud ja klopsitud mööblit. Mulle on ikka erandeid tehtud ja olen istunud neil aukus diivanitel, lombakatel toolidel ja võidunud pingikestel ning kuulanud ja kuulanud, mis elu on elatud ja mõtteid mõeldud.
Olen vaadanud, et selles vanas kolas on rohkem isikupära, kui laminaatmööblis, mida keskmised inimesed järelmaksuga ostavad. Kuskil kauniste kodude konkursil ei osale muidugi ühed ega teised.
"Tahtsime, et oleks natuke ilu, ostsime Bakkerist seitsme euroga seinakella," näitas naine. "Kas see on siis kuritegu ja raiskamine?"
"Ei ole," ütlesin lahkelt. "Võisite osta küll Bakkerist kella!"
"Ahah," rahunes ta.
Kuna silitasin lahkelt nii jäneseid kui kitsi ja koeri, siis sain lõpuks kirbu. No mis seal ikka. Juhtub selliseid päevi ette.
teisipäev, 18. november 2014
Mis maksab üks kriips?
Tutika auto ust ei tõmmata ju pärast käisega üle, see läheb tervenisti värvimisele.
Muidugi ei tõsta see tuju, kui lapse õhtuse sõidu eest tuleb selline summa kokku kraapida, aga ikkagi parem, kui maksta arveid huligaansusest lõhutud asjade eest. Asi juhtus ise nii, et ta tuli suure kiirusega mürts üle äärekivi parklasse ja teise auto tagant vajus välja omakorda auto. Poiss ei saanud pidama ja kriiks - oligi jama lahti.
Õnneks oli juht mõistlik ja väga rahulik. Mina... Mul on lihtsalt kahju. Õnnetusi ju vahel lihtsalt juhtub, sest need ei käi kive ega kände mööda. Aga pidi see just nii minema... Jama.
Mõisted nagu halb nähtavus, ootamatus ja pidurdusteekond said muidugi uue tähenduse. Seegi midagi väärt.
Tootearendus
Põrandalambil läheb pidevalt pirn läbi. Pimeduses vaeveldes tulin suurepärasele ideele, mille teostasin maalriteibi abil jalamaid. Loodan, et see on ajutine.
Tellimine:
Postitused (Atom)