Juhuslikkusest

Hommikul viisin asjad autosse ja avastasin, et oli laadija tuppa jätnud. Oma hajameelsuse üle ohates vantsisin tuppa, kuuldes selja tagant, et üks auto pidurdab. Kui tagasi tulin, oli auto ümber pööranud ja tuhises minu kõrvale. Sellest hüppasid karjudes ja vehkides välja M ja P, kellega suvel Osmussaarel tuttavaks sain.

M ja P olid jube rõõmsad, et minuga kokku juhtusid ja rääkisid, et olid endale Keila-Joale suvila ostnud, millest korralikum maja kõpitseda.
"Küll on tore, et sa niimoodi autost välja juhtusid astuma," kiitsid nad ja kutsusid külla.

Tööl rääkisin kolleegiga maast ja ilmast, kui ühtäkki ta mainis, et Keila-Joal nende suvila kõrval olnud tühi maja läks müügiks, aga nad ei tea veel, kes on ostjad ja millised inimesed need on.

Hah! Mina ju teadsin! Need on muidugi M ja P!

Pitka matkal

Täna käisime koos maadlejaga Pitka matkal.
"Mulle meeldis, väga tore üritus," ütles lõpus poiss, kes keskel hinge vaakus.

Ma väsisin ka hullult ära. Ma jalutan siin küll päris pikki maid maha, aga ilmselt teen seda nii aeglaselt, et ei märkagi. Pitka matkal on  ühine algkiirus juba päris korralik galopp.

Häda on ka selles, et seal on pisikesi vapraid lapsukesi, kes usinalt oma pisikeste jalakestega lõpuni vantsivad.
Üldiselt see matk mulle meeldib - pisut absurdne, alates kuskilt põllu vahelt ja lõppedes teise põllu vahel. Vaated on avarad ja kenad. Ilm alati mingi vimkaga - sajab lund või vihma, kord sadas mõlemat, on väga külm või soe ja porine. Täna oli algul lumine, siis vesine.

5km enne lõppu oleksin meelsasti roninud katkestajate bussi, kuid see oli parasjagu kuhugi ära sõitnud. Laps, kes oli magusast tees uue hingamise saanud, võttis mu koti ja astus natuke ees ära ning tegi isegi ettepaneku joosta.

Keeldusin ja vantsisin ühtede 7aastaste sabas edasi.

Eile küsisin Facebookis, kas keegi tahaks kaasa tulla ja ootamatult tuli üks vana tuttav, keda ma päriselus pole 20 aastat näinud. Ta töötab sõjaväes ja läbis matka suuremas osas joostes.
Oma viga, et pidi mind peaaegu kaks tundi ootama.

Tervisesport nõuabki kannatlikkust.

Kapsas

"Kas ma võiksin ühe päeva ainult kapsast elada?"

Laps on oma kaalu pärast mures ja avastab toiduaineid, mida süües paksuks ei lähe.

Tõin talle siis kapsa, see on lõpuks täiesti mõistlik soov. Äsja saabuski kaalulangetaja ränkraskest trennist, viskas nurka tilkuvate riietega koti ja tahtis metsikult süüa.

Osutasin naeru tagasi hoides kapsale.

"Ahh! Ma ei mõelnud, et ma peaksin sööm kapsast tühja kõhuga!" jahmus ta. Lisas hinnangu oma suhtele taimetoitlusega, lõi hambad tunduvalt toitvamasse rooga ning asus unistama päevast, mil me läheme sööma vähemalt lauasuurust pitsat.

Murdeeas poisid ei tohiks küll üksikule saarele sattuda. See mõjuks nende meeleolule halvasti.

Avarust oleks vaja

Käisin Saaremaal. Oli reede, maantee patrulle täis, nägin viit. Lisaks kiiruskaamerad. Aina kontroll ja piirangud, lihtsalt vastik hakkab vahel.
Siis on kena, kui näed majadeta silmapiiri ja keegi viib natuke saaniga merejääle sõitma ja elab elu, mida ei saa lõpuni määruste ja seadustega reguleerida.
Õppetund ka - ei maksa minna saarele reedel, kui pärast töönädalat saabuvad sinna naised.
Mehed ei keskendu ega suuda mõelda muule, kui et saaks kähku koju.

 

Ka sel aastal

... oli emakesel sünnipäev. Ta viis meid metsa ja näitas loomi.
Sel aastal kinkisime talle suusad! Nagu olen kuulnud, olümpiaks valmistumine käibki nüüd täie hooga.

Nagu parimas krimkas

Nagu parimas vana hea Agatha krimkas tundsin eile ühe naisega rääkides, et ma olen temaga varem kohtunud.
Kuna mu nägemismälu on erakordselt vilets, jäi midagi torkima tema intonatsioonis ja tonaaluses.

Ootamatu takistus

Alati ei lähe kõik nii libedalt, kui on algselt plaanitud. Nuta siis või naera.

Õhtune kõne homse asjus ühele mehele, kellega pole juhust olnud varem kohata. Vastu võtab keegi naine.