Kingid

Kingid varutud, küsisin kolleegilt ühel hommikul.

Ehh, puhises mees. Ainult endale olen igasuguseid asju ostnud!

Jubedalt ajas naerma, sest ka mina olen jõuludega vabandades endale keskmisest enam raamatuid ja plaate ostnud.

Lisaks sain kingituseks 4 plaati, millest kahte just eelmisel päeval himukalt poes olin vaadanud ja ohates käest pannud.

2 raamatut jätan teatud põhjustel jaanuari algusse, aga muidu on saak väga hea ja minu jõulud ette õnnestunud.

Firma jõulupeole ma ei lähe. Ei tunne, et 300le inimesele mõeldud üritus hetkel mu meelt lahutaks ja paljalt tasuta toidu pärast ka ei viitsi välja minna, kodus on kartuleid ka.

Aga mõeldes nendele mõnele päevale, kus ei pea töö pärast kodust lahkuma, hiilib vägisi väiksemat sorti pühademeeleolu ligi.

Olen pööripäevaks valmis!

Film

"Moskva pisaraid ei usu" on väga hea film.

"Ära õpeta mind elama, parem toeta materiaalselt!"

"Kas teie olete psühhiaatriaspetsialist, kes ajutiselt töötab leivatehases?"

Ja millised detailid!

Poekorviga inimene kuhjab sinna konserve, tänaval loetakse värsse, lapsevankri saab laojuhatajalt kätte ainult kuulsus...

Ja veel imekaunis Aleksandra ka.

Tasub vaadata.

Järgmine

Võtsin järgmise vaimuliku.

Inervjuu ajal talle helistati, ta rääkis lühidalt ja lahkelt, kuid lõpetas kõne kiiresti ning ohkas siis: "Oh neid hella südamega inimesi... nad arvavad et on maailma naba... vaevavad mu vahel päris ära..."

Kenasti öeldud.

Kass

Kass ei taha ikka veel eriti tuppa tulla, aga ta on valinud siin välja ühe tugitooli. Kui üle ukseläve tõstetakse, siis punub sinna, peseb esmalt ennast ja siis tugitooli katet.

Me sellel aastal pildistame end lehe jaoks loomadega, seega varsti näete kõik seda kassi ka lehes. Parem on kui ta ennast selleks ajaks puhtaks saab.

Päris hea, et ta meil on, muidu peaksin minema ja leidma pildi jaoks mõne suvalise sea või lamba.

Mõtlesin, et eilne tõrges vanamees oli vanadusest pisut imelik ja uurisin selles suunas tausta.
Ei, vastupidi, vanusega ta on palju rohkem suhtlema hakanud, teatas allikas hoopis.

Siis ma jäin päris nõutuks.

Läksin pärast tööd igatahes apteeki ja ostsin käsimüügist parimad saadaolevad und soodustavad tabletid. Ma loodan, et see aitab.
On kohutavalt ebameeldiv, kui hakkad just magama jääma ja siis bumm ujub ajju mingi salakaval mõte, pea läheb selgeks ja mõistad - nyyd on paar tundi une poolest hooletu. Või siis teed silmad lahti, kell on kolm öösel, und pole ja passid nagu tobe.
Täna üks kolleeg vaatas mind ahastusega silmis ja teatas: isegi öösel ärkan üles ja mõtlen ja muretsen, mis nendest lugudest saab!

Sain aru, et ma pole oma unetuses üksi.

Olen šokis.
Inimene lasi endaga intervjuu kokku leppida, mul kohale sõita teise Eesti otsa, isegi vestles sutike ja siis teatas, et lehele tema ei räägi ja punkt. Ega rääkinud siis enam ka minuga ning vaikis jonnakalt nagu pussakas.

Muidugi ta on erakliku loomuga, elanud keerulist elu ja puha, aga sellise umbusu ja kinnisuseni jõudmine on omaette aste.
Ma ei oskagi midagi öelda. Muidugi on inimese valik, kas ta räägib ajakirjanikuga või mitte, aga konkreetselt vaimuliku puhul on selline hoiak minu jaoks veider.

Ei, mul läheb ikka aega, et sellest tänasest mittevestlusest üle saada.

Loen tasapisi Sulev Nõmmiku elulooraamatut.
Seal kurdetakse, et ta oli kinnine ja suurt midagi endast ei rääkinud ja kui rääkis, siis ei kattu jutud ntks lapsepõlvest tegelikkusega.
Aga äkki tal polnudki midagi rääkida?
Või siis ei küsitud õigete inimeste käest?

Oleks saanud ka parema raamatu kirjutada, arvan ma.