Et mis selle pirnipuu-lisandiga* telefoniga siis seekord juhtus

Läksime Vahemere pealekäimisel jalutama, sest ilm oli kummaliselt ilus, päike paistis ja puha. Kõndisime Kalana sadamast mööda rannajoont muudkui edasi kuni nende sõjaväerajatisteni. Muide, see vana vaatlusputka (seal oli enne vaatetorn ka), kuhu üks mees kunagi endale elamise ehitas, on jälle tühi. Ta on läinud ära koos ahju ja aknaga, aga see selleks.
Ristna poole jääva lainemurru juures istus ühel kivil kotkas, aga oli nii kaugel, et pildile ei jäänud, ähmast kujutist võin muidugi näidata. No vot ja sealt radarimäe juurest tulime mööda teed ja seajälgi ringiga tagasi.

Telefoni kaotasin juba tee peal olles ilmselt ära siis, kui fotokat kotti panin, aga seda ma muidugi ei teadnud.
Läksime õhtul pimedas igaksjuhuks sadamasse luurama, sain seal teha mõned uhked pildid ja muidu oli ka mõnus, kahjuks teistel varbad külmetasid ja eriti tähti vaadata ei saanud.

See oli siis laupäev, külma oli -15 ja öösel algas tuisk, mis esmaspäevaks lõppes vihmaga.
Esmaspäeval aku ikka pidas veel ja siis tuli mulle pähe lasta seda positsioneerida, mida pidi tegema meie ärikliendihaldur, sest number on firma nimel.

Positsioneering näitas, et telefon on kuskil võsas Kalana sadama lähedal. Peatoimetaja teadis, kes seal elab, nii-et helistasin sellele härrale ja palusin, et ta teel jalutaks. Ta oli rõõmsalt nõus ja pärast kaht kilomeetrit leidiski telefoni üles. Õnneks ta leidis selle enne, kui kliendihaldur mulle ütles, et eksimus võib olla 2,5 - 3 km, oleks ma seda enne teadnud, tea, kas oleks julenudki seda meest kõndima saata.

Ja edasi viis härra telefoni Hiiumaa Selveri infopunkti ja peatoimetaja naine tõi selle sealt ära ja suunas ikka veel töötava mobla kõned lapse numbrile ümber. Ise ütles kommentaariks veel: "Lihtne!"

Laps aga ütles siis, kui seda kõike kuulis: "Ma teadsin kohe, et kõik läheb hästi! Meil läheb ju lõpuks alati kõik hästi!"

Oh, oleks see nii!

-----
*Mõtlev pirnipuu - äärmiselt haruldane puuliik, millest tehtud asjad käivad ise omanikul järel ning läbivad selle nimel ka dimensioone, mis meie maailmas pole tuntud.

Vt ka Terry Pratchett, Rincewind ja lugu-sellest-kuidas-ma-telefoni-Iisraelis-kaotasin-ja-see-mulle-Eestisse-järele-saadeti.

Midagi uut pannil

Mingil põhjusel ostsin purgi kikerherneid, sattusid poes ette ja olid odavad ka. Selgus, et need on väga maitsvad pannil koos küüslauguga röstituna, sõime kohe kõik ära.

Lisaks leidsin järgmise õpetliku teksti:

Kikerherned sisaldavad tsinki, mille puudujäägi korral pidurdub juuksekasv või hakkavad juuksed välja langema. Samuti võib tsingi vähesus põhjustada punetavat ja ebaühtlast nahka. Hernesort sisaldab veel B6-vitamiini ja foolhapet. Need soodustavad rakkude tootmist, mis kannavad toitained iga juukse ja karvanääpsuni.

Ajutine sissekanne seoses telefoniga

Mu telefoninumbrilt saab mind kätte alates täna õhtust - number on suunatud lapse telefonile ümber ja telefoni enda saan kätte järgmise nädala alguses.
Õhtuni lauanumber tööl ja meili teel saab ka mind alati kätte.

Hiiumaa öö

Pildi keskel olev pirakas tähtkuju on Orion.

Kalana sadamas pildile püütud Jupiter.

Silmapiiril on ähmane hele kuma, sinnakanti jääb Stockholm, milleni on ca 200km ja ma usun küll, et me seda nägimegi. Lõpuks ju ennustavad Manilaiu inimesed ilma Riia tulede järgi - kui kuma paistab, siis on tormi oodata. Seekord nägime Stockholmi kuma ja tuisk koos sula ja kõva tuulega oligi hommikuks kohal.

Jaana juures Kiduspel. Mereni oli rada trampimata, vaid sõralised tegid oma hüppeid, neil pole ju muret, et lumi soki sisse läheks.

Aknad ja vestid

Juhuu, läks vast 16 aastat ja jube logisev rõduuks saigi välja vahetatud!
Koos aknaga muidugi. Ja Maret ostis uue laua ka.
Oh seda külma kööki ja neid külmi eineid seal! Hea, et sellega on ühel pool.
Nüüd veel lagi, seinad ja põrand ja võibki istuda köögis nagu saks!
Neile, kes pole kursis - see on meie Hiiumaa nn ühiskorter, kus mõned teist on käinud ja mõned sellest kuulnud ja kolmandad ei tea midagi.

Vahemerel tuli mingi hoog ja ta koristas seal jälle kappe ka.
Huvitavamad leiud olid: üks meremehe kuub, ruuduline vest ja maani valge kleit.

Mul läks suhkru-isu üle

Ostsin mingil ajal pruuni roosuhkrut, ei teagi, miks. Lihtsalt. Meil suhkrut muidu ei lähe, aga seda pruuni panen isegi natuke teesse.
Hakkasin lapse küsimise peale asja uurima ning leidsin, et see on lihtsalt selline suhkur, mis on puhastamata ning kus on säilinud vitamiinid, mineraalid ja kiudained.

Seevastu valge suhkru kohta leidsin järgmise teksti:

Et saada valget granuleeritud suhkrut - selleks on tööstuslikus tootmises leiutatud pikk etapp. Esmalt pressitakse peenestatud suhkruroost või suhkrupeedist mahl, mis seejärel puhastatakse kustutamata lubjaga ja filtreeritakse mitmeid kordi.
Saadud vedelik, milles on sahharoosi kuni 20%, aurutatakse siirupitaoliseks ning muudetakse väävlishappe kaasabil massiks, milles on sahharoosi umbes 85%. Vahepeal pleegitatakse pruuni värvi toorsuhkrut vääveldioksiidiga, puhastatakse süsihappegaasi või fosforhappega, tsentrifuugitakse, töödeldakse vaakumiga ja kuivatatakse ning saadaksegi valge kristalne magus toiduaine – rafineeritud peensuhkur sahharoosisisaldusega üle 99%.

Allikas SIIN.

Mul kadus viimnegi soov panna suhu terake valget suhkrut, ostke seda pealegi kokku, kui soovite.

Muide, juurde tasuks lugeda Oskar Lutsu väga head juttu, mille pealkiri võiski olla "Suhkur" või siis midagi muud säärast.

Lisa jääkarude perealbumist :)

Kõik fotod: Tiit Mõtus/piritaopen.blogspot.com

Eelmisel aastal magasin selle ürituse kuidagi maha ja hirmus kahju oli, sest külma vett pole ma kunagi vaenlaseks pidanud.
Nüüd läksin, eriti õnnelik pole, sest seal olid koos hullud hülged, kes tõemeeli aja peale ujuda pingutasid.
Mina ei suuda ühtegi stiili korralikult ja pikalt ujuda ja selline võistlus mulle ei meeldinud.
Eelmisel päeval käisin proovimas, kas üldse saan selle 25 m ujutud ja tõmbasin paari jääkilluga käe marraskile, jää on nimelt hirmus terav.
Võistluse päeval oli see väga hea, et vesi oli täitsa puhtaks saadud ja ujuda oli tegelt väga hea.
Ainult et kõrvalraja lätlanna ütles, et on pidevalt 16 aastat talviti ujunud ning vaatas mind nagu hullu, kui ütlesin, et mul tuleb tänavu teine kord. Sihuke asi võttis tuju natuke ära. Igatahes pühkis läti taliujuja juba enne stardivilet minema ega vaadanud tagasigi.
Harjutamata jäisesse vette minnes on see miinus, et kehas juhtub midagi hapnikuga, see läheb kuhugi nulli ja treenitud talisuplejal on siin kõva eelis.
Nii-et ähkisin nagu kala kuival, ei saanud aru, kas hingan õhku või neelan vett ja summisin siiski nii mis kole basseini lõpu poole.
Rohkem ma võistelda ei soovi, niisama ujuda aga küll, võistlema hakkan siis, kui olen nii vana, et konkurente omas vanusegrupis enam pole - üks naine rääkis, et sai nii eelmisel aastal kerge vaevaga pronksi, kui omas klassis viimaseks jäi.

Neile, kes ei suuda külma vette viskumisele mõeldagi, võin öelda, et ehk see ei sobigi kõigile. Minul on madal vererõhk ja külm vesi lajatab kõik asjad organismis natukeseks hoopis teise käiguga tööle.
Parimad taliujumised on mul olnud Hiiumaal Kalanas, kus vesi läheb kiirelt sügavaks, talvel tavaliselt jääd ei teki ning ümberringi on kenad rohelised männid - kui päike paistab, siis ei saa arugi, kas on mai või jaanuar.

Aga kui te ujuda ei taha, siis tehke midagi muud uutmoodi - ikkagi aasta esimene kuu ju!