"See on potentsiaalne toonik ka vere- ning rakkude regeneraatorina, see stimuleerib looduslikku kaitset ja taaselustab keha. See on ka uinuti, valuvaigisti, diureetik ja väga võimekas antibiootik ning viirusevastane toimeaine. Dr. Meyer uuris esimesena selle keemilist kostist ja isoleeris selle aktiivsed koostisosad. Siiski leidis ta xylodiini, väga võimsa antibiootikumi ja viirusevastase toimeaine. Mõningad uurijad ja arstid on olnud võimelised defineerima teisi omadusi nagu olemasolev rauasisaldus, mis aitab teiste meditsiiniliste ravimite manustamist, lastes kõrvaldada jääkproduktid ja toksiinid, puhastades vere ja süvendes ainevahetuse muutumist; see leevendab samuti mõningaid puudujääke ja toimib võimsa valuvaigistina."

Kirjeldus ühelt kodulehelt mu praeguse lemmiktee kohta, kirjaviis muutmata...
"See" on lapacho, kofeiini ja parkaineteta jook, mida ei peaks tegelikult nimetama teeks, sest seda ei korjata üldsegi teepõõsast, vaid saadakse puu küljest.
Pealegi on see ainuke nn tee, mida tuleb mõni minut vurinal keeta, et kasulikke aineid kätte saada.
Asusin seda jooma lootuses saada tuge jätkuvate seljavalude vastu. (Ravivõimlemisharjutused mõjuvad jätkuvalt liikumisvõimele hävitavalt.)
Kunagi võitlesin lapacho abil edukalt talviste viiruste vastu ja kui see ka selga ei ravi, siis on teel mõnus pehme maitse ja magus lõhn.
Pealegi on see kohtutavalt kerge ja väikse raha eest saab teepoest suure kotitäie.
Asi seegi... kriisi ajal.

Ülalolev ülesanne põhjustas täna tõsise arutelu.
Laps leidis, et kuna nr 1 on kõige väiksem number, siis tuleb see joonistada kilpkonna medalile - 1 on kõige väiksem ja kilpkonn on ka kõige väiksem. Tobe täiskasvanute maailm, mis hoopis jänese esimeseks tõstis ja vaese kilpkonna viimaseks jättis, oli tema meelest põhjendamatu.
Pealegi KÕIK lood kilponnade ja jäneste võidujooksust lõpevad teatavasti hoopis jänese kaotusega.
Ohkides ja omaette halades "vaene kilpkonn" kirjutas ta need numbrid ikka ära.

Aga eileõhtune arutlus oli ka päris hull. Või mis te ütleksite, kui laps küsib, et mis seal muna sees on see vedel ja kus on tibu? Ja kui see vedel on tibu, siis kas me praeme tibu ära?
- Ee.. no mitte päris, see vedel, jah vot see kollane seal, sellest peaks tõesti tulema tibu ja kui hmm.. kana...
- Jaa-jaa, ma tean küll seda. Aga siis me ikkagi sööme ju tibu ära! Ta on ju ikkagi muna sees!

Laps nagunii ei söö eriti midagi, kus on muna ja kartsin, et nüüd läheb asi lõplikult käest ära.
Nii et pakkusin sellise variandi, et tibu muna sees on umbes nagu värvid karbis - et kui värvidest tuleb pilt, siis on pilt ka juba värvikarbis, kuigi seda pole näha.

Tibu...

Täna rääksin tuntud pendlimehega ja sain teada tähtsa tõe: kilod lisanduvad juhul, kui inimene on ära sõnutud!
Siis inimene muudkui sööb ja sööb. Ja tal ei tule pähegi sellised asjad nagu pendlimehel endal - et teeks nüüd 14-päevase näljakuuri ja nüüd 9-päevase ja vahelduseks hoopis paar 7-päevast!
Et puhastuda ja üldse.
Rääkisime veel ühest ja teisest. Siis pidime ära lõpetama, sest ta lõunaks mõeldud aeg hakkas lõppema ja ta pidi jõudma veel tingimata kiiruga süüa, enne kui tuhanded tunglejad ukse taga taas aktiviseeruvad.
"Edu ja õnne ja armastust, eriti armastust, see on maailmas kõige tähtsam," ütles see lahke, kuid näljane mees lõpetuseks.

nam et in hoc ingemescimus habitationem nostram quae de caelo est superindui cupientes

Mu nädal on olnud umbes selline nagu hoiatuspilt Merepiilu blogis.

Õhtune tsitaat, mis selgitab ooperi olemust

"Põhiliselt jaguneb ooper kahti sorti," selgitas ta. "Üks on raske ooper, kus lauldakse põhiliselt võõras keeles ja kogu lugu käib umbes nagu "Oh-oh-ooh, ma suren, ooh, ma suren ooh-ooh-ooh, ma tõesti suren", ja teine on kerge ooper, seal lauldakse ka võõras keeles ja põhiline sisu on "Õlut! Õlut! Õlut! Õlut! Mulle meeldib juua õlut!" ehkki mõnikord joovad nad õlle asemel šampanjat. Sellega see ooper põhiliselt piirdubki, kui täpne olla."

(Äsja Wallenbergi näinud inimesena võin tõendada, et ülalolev määratlus on täpne.)

Vastuseks küsimusele: eelmises sissekandes kirjeldatud sündmused on kirjas raamatus nimega: "Nad tegid oma toad tuule pääle, elud ilma ääre pääle...", autorit ei ole, toimetas Helgi Põllo.

Randröövlid

Lugesin raamatut Kõpu poolsaarest, kus vanemad inimesed meenutasid lugusid oma noorusest ja rääkisid edasi neid jutte, mis neile olid kunagi vanad inimesed kõnelelnud.
See, et kõik, mis meri randa toob, kuulub leidjale ja kohesele äravedamisele tema aita, avaldas minu meelest ilmselget mõju ka muule elule.
Üks kange Kõpu naine näiteks ärgitas selgetel ja kuuvalgetel öödel poegi kõrvaltaludesse vargile, ise ei saanud aga silmatäitki und, sest kartis kangesti, et nendestsamadest taludest tullakse tema tallu ka kraami näppama.
Teise kohta läksid aga külapoisid lausa selle eesmärgiga, et kojas käimist lõpetav marjavein ära virutada. Valvas perenaine aga kuulis pudelikorvi sangade käginat ja kukkus nii kõvasti karjuma, et poisid pudelit maha jättes suure ajuga põgenesid.
Korra aga tuli Kalana sadama juurde suur inglaste aurik, mille meremehed sealsamas ära uputasid - lõid augud põhja ja tulid ise kaldale. Kõplased ei kannatanud sellist raiskamist vaadata ja proovisid uppuvale laevale ronida ja sealt asju võtta. Inglismannid olid aga seepeale kole kurjaks saanud, tagasi sõudnud ja mehed ära ajanud. Peksid nende paadis veel kõik asjad ka puruks, mis leidsid ja loopisid üle parda.
Vesise suuga vaadati, kuidas aurik põhja läks ... aga oh rõõmu, kohe varsti tuli suur torm, mis laeva segi lõi ja asju kaldale hakkas uhtuma. Siis olid inimesed uppumisega riskides laintesse hüpanud, et esimesena mõni sohva või padi kätte saada.
Hiljem tulid kohale kindlustuskompanii laevad, kes väärtuslikuma kraami aurikult üles tõstsid ja ära viisid.
Aga kõigist erilisema tembuga sai hakkama üks paadiseltskond, mis asus mereteele ühe palvevenna juhatusel. Kuna see oli ennegi Saksamaalt kaupa toonud ja talle võis usaldada raha ja kaubatellimused, siis läksid nad pika nimekirjaga teele, isegi mõisnik andis suure hulga raha kaasa oma asjade jaoks.
Kui sihtkohas nähti, et mehed on tulnud tõsist diili tegema, kaeti kohe laud ja esimese päeva olid kõik nii purjus, et ei jaganud ööd ega mütsi. Teine ja kolmas päev läinud paranemisele, siis hakati tellimusi kokku korjama.
Saksa kaupmehed olnud väga rõõmsad ja aina vedanud kraami laeva juurde.
Meestel aga hakkas idanema plaan - laev on koos, astu ainult sisse ja sõida hüva tuulega minema - milleks veel maksta?
Usklik kapten palvetanud tükk aega kai peal põlvili maas, hüüdnud midagi tuulde ja tulnud raske sammuga laeva. Siiski anti otsad ja purjetati kodu poole.
Seal oli meestel juba mure majas, mõisnikule räägitud asi kohe ära ka. No siis leidsid targad mehed, et ega nüüd ole muud, kui tuleb toodud asjad hoolsasti ära peita ja meestel vähe varju hoida.
Kui sakslased laevapaberitel olnud andmete järgi mõne päeva pärast kohal olid, siis ei teadnud keegi midagi ei küsitud meestest ega laevastki.
Isegi kirikuõpetaja arvanud, et küllap oli laevapass võltsitud, sest tema küll sellistest midagi kuulnud pole...

Ma pakun, et sellised asjad tulevadki, kui rannast leitud asjad inimestele nii olulised on. Noh, suur osa kallist rauda toodi ka merest ja raual oli sel ajal tõeline kullahind.
Nii et lõpuks siis vaadatigi juba muud vara ka sellisel pilgul, et ega see ometi nii ripakil ei ole, et võiks peaaegu ära olla.
Mine tea, mida sealt vanadest taludest praegugi leida võiks, kui vahepealsel piiritsooni ajal ei oleks Kõput põhjalikult ära tuulutatud.
Aga tuulest teadsid need vanad randröövlid hästi, et see võib olla kord siit, kord sealt ja kuuldavasti maetud hulk varandust seetõttu kindlate märkide järgi maha või peidetud aiapostide sisse.
Nii et randröövlite jälgedes ei maksa Kõpus ainult mööda randa joosta, võib minna ka mujale.
Näiteks prügimäele, me korra Vahemerega nii tegime ka... aga sellest ma räägiks teinekord.