Sugulane kutsus pulma

Kas peaksin edastama talle selle hoiatava lingi?

Kui täna Karl küsis, kas ma tahan teada, mida ta hakkab tegema suureks saades, läksin kohe rõõmsalt elevile.
Siiani ta on selle jutu lühidalt lõpetanud nimelt ja olin kohe suur kõrv.
"Hakkan poes igasuguseid asju müüma!" teatas ta.
Pidin rattaga vastu puud sõitma esiteks, aga siis hakkasin jagama: müüjad saavad ju RAHA ja selle eest saab ASJU!
Aga edasi selgus, et asi on palju hullem.
"Raha saab ju töö eest," seletas laps kannatlikult. "Ma olen selle peale mõelnud, et ma võiksin ka tööd teha."
"Mida sa siis oskad ja teha saaksid," küsisin.
"Ma võin põrandat pesta, liiva vedada, ehitusel asju hoida, peenrast umbrohtu välja tõmmata ja puid lõhkuda - kõiki neid töid ma oskan."

Hmm. HMMM. Ma olen nimelt seletanud lapsele, et asjade ostmiseks on vaja raha ja selleks omakorda tuleb tööd teha. Kuna ma ei saa kogu oma tööga teenitud raha mänguasjadele kulutada, siis tema poolt selge loogika: teen tööd ja saangi uue Indiana Jonesi asja.

Töö ja töötegemine on meil lapse sünnist saadik mureks kaelas - vaadake, asi on selles, et tegelikult ei ole lastel mingit võimalust korralikult tööd teha, kuna nende kasvule pole kvaliteetseid tööriistu, igasugu hiinaimed ei tule nendena arvesse.
Ka väikseid töökindaid pole.
Tööhimuline laps saadetakse seetõttu alailma eest ära, et ta endale haiget ei teeks või end ära ei määriks ja see on tobe. Laps peaks saama teha niipalju suurtega kaasa, et end võrdsena tunneks, mitte nii nagu ta mängiks töötegemist.
Aga kui selleks peaaegu puuduvad võimalused, siis pole ime, et noori malevlasi enam teismelistena tööle ei taheta, kuna nad on laisad ja lohakad.

Aga edasi. Jõudsime poeni, kus oli suur silt: KAUPLUS VAJAB MÜÜJAT!
"Sa võiksid ju siit alustada," pakkusin Karlile.
"Päriselt või," küsis ta kohe õhinal ja hakkas arutama, et nii, väiksed asjad kolm krooni, suured kümme...
Tööhimuline lapsuke oli üldiselt kohe valmis kassasse jääma.
Natuke jahutas tema indu alles tõsiasi, et seal peab oskama raha tagasi anda ja kiiresti arvutama.
(Seda ta minu meelest õues praegu harjutabki.)

Aga andke teada, kui teil on võimalik vastata järgmisele teatele: Mitmesuguseid majapidamistöid oskav 7-aastane otsib tööd, kohusetundlik, läheduses olevatele töökohtadele tuleb kohale oma transpordiga (jalgratas), tasu kokkuleppel, kuulutus ei aegu.

Aga nüüd vennatütrest.
Mõne aja eest oli ta koos omavanuse sõbrannaga (umbes 5) meil külas. Üldiselt said nad kenasti läbi, kuni ta tuli ja sõbrannat kurjategijaks nimetades kaebas: "Ta astus teokesele peale ja nüüd ei saa tigu enam kunagi oma väikeste jalakestega koju minna!"
Sõbranna ainult nohises. Ei olnud tema õnnepäev ka just - hiljem kui ta autos endale Barbie parfüümi peale lasi, tegin mina asjast aru saamata kohe lärmi ja küsisin kurjalt, et kesse suletud akendega autos endale OFF-i peale pihustab!
"Ei-ei, see on see lõhn, mis tal kaasas on," sisistas vend. Tõmbas siis ninaga paar korda ja arvas, et eeega tea kah... äkki ajas pimedas pudelid sassi...

Järeldus: ei ole kerge olla roosasid riideid kandev väike tüdruk ega töökas seitsmene poiss!

Meie nunnu!!!

Tee nägusid ja hirmuta nad ära!

Ma ei tea, kust need jooned tulid alla ja miks

Käisin jalutamas ühel päeval Viimsis, meri oli nii palju madalaks jäänud, et sai kõndida ühele laiukesele kalda lähedal.
Esmalt leidsin kaptenimütsi, siis jopi ja siis tühjad veepakid.
Jopp oli väga räbal, aga müts tundus kvaliteetne, aint põhjal on kentsakas roostepruun laik (kapten sai mastiga pähe?) ja ajalukku tagasi vaadates sobiks ehk kenaks kingiks Merepiilule, kes oma ümarast sünnipäevast saadik on veelgi vanemaks saanud vahepeal ja kui sa seda loed, siis KUS MU KINGITUSED ON???
Aga lisaks leidsin ma veel Viimsist ühe põnevate kelladega kiriku, ka on majaplaneering selline, et kuigi uksed olid hilise kellaaja tõttu kindlalt lukus, sai välisuksest näha peaaegu kantslini.
Tavatu.
Kus on paksud müürid ja tihkelt suletud kardinad? Mul tekkis jalamaid soov sinna kirikusse rock-kontserdile minna, mis kuu lõpus tulemas on.
Aga esialgu lähen Firu Folgile. Unustasin koju Kihnu Virve plaadi, kuhu ta käest paari rida tahtsin ja ei tea nüüd, kas minna tagasi või loota järgmise korra peale.
Tuleks tagasi minna, eks? Kahju, et mul pole oidu targalt talitada.

Vastikust pressist

Eile õhtul, kui välja tuli, et normaalsete inimeste sekka on imbunud ajakirjanik, võtsid sündmused kohe tavapärase käigu, tegelt veel hullema, kui muidu.
Alustas see mutinahaga näitleja: "Oi teate, minul oli ajakirjanikuga nii halb kogemus, see Kroonika, ei mis see teine, no mis see naisteajakiri on, sealt tuldi minuga intervjuud tegema ja mina ütlesin, et ma ei tee seda ja siis ikka, et räägin mõne sõna ja siis teate see ajakirjanik, suu on tal veel vot selline prrr... no vot see siis oli ka veel kohal /... / ja siis ma lihtsalt rääkisin, nii nagu naised omavahel, ega mina ei arvanud, et ta seda kirja paneb /... / no vot siis tuli mul naabrinaine ja ütles, et sa oled lehes / ... / ja pärast seda ma ütlen: mitte üks intervjuu enam!"

No nii. Aga kestis see näitlik ümberjutustus hirmus kaua.
Teised noogutasid siis reas ümber ja karjusid, et jah õige ja minul ka ja muid asju.
No mis sa hing teed! Rätikut ka pole, passi nagu tobe, paljas ja süüdi!
Ja kui aus olla, siis ma ju ei tea - täiesti võimalik, et kuskil keegi räägib niimoodi minust, aa sry, näe yx juba meenuski (inglikeiss), nii et ei saa ka väga pead vangutada ja öelda, et kõik nad (meie siis) on süüdimatud tobud (loe: haiged inimesed, kes vahivad lakke ja mõtlevad lugusid välja).
Õnneks ei saa ei näitlejad ega teised praegusel ajal meediata läbi ja kui nad ise oma intervjuusid ei anna, siis mõtlevad produtsendid ja reklaamiagentuurid need omast peast välja.

Maniakaalne naer (leidsin WiFi)

Käisin pressireisiga Lätis-Leedus, sealne internetiga varustatus on masendav!
Praegu olen Setumaal ja siin on WiFi igal pool.
No tegelt ma jah Piusa koopaid ei proovinud ja Obinitsat ka, aga Meremäe vald ja Vastseliina - ma ei soovitaks siit kellelgi minna edasi Läti suunas, teadmatusse ja musta auku.
Käisin eile vaatamas Meremäe mäel Taarka eelesilinastust. Oli pime, külm ja märg. Üks täna kohatud matkaja ütles tabavalt, et see film on absoluutselt mõjuv ka ilma ekstreemsusteta.
Aga see-eest ma nägin tuntud näitlejat, kellel oli mantli all küütlev mutinahkne kostüüm tikanditega, all paksud sukad ja jalas pidžaamapüksid, sest nii õudselt külm hakkas ju...
Muideks eile saunas pani keegi pätt pihta mu rätiku, leidsin selle alles siis täiesti läbimärjana, kui hakkasin ära minema.
Väga alatu mu meelest.
Kahjutundega lahkun nüüd netist ja vaatan, kas leian metsast üles selle naise, kes asju korjab.
Internetttttthhhhhh! Metsas näeme!

89 forever

Järgmisel päeval peale eelmist sissekannet juhtus see, milleks aknad said puhtaks - tubli pikaealine kukkus õhtul pikali ja suri.
Mina olin sellel ajal just kuskil Läti-Venemaa piiril karulaanes.
Sündmuskohale kihutanud A. aga leidis eest sellise kirja:

Tulin täna, kui kõik on juba korraldatud ning lappasin natuke sahtleid, et leida mõnigi näopilt. Muuhulgas leidsin hulgaliselt juhiseid, mis andsid kindlad juhtnöörid kirjutaja surma puhuks. Aja jooksul oli neid redigeeritud ja mõne vajaliku kontakti juurde kirjutatud: surnud.
Kuna ta mees suri 80. aastaselt 1994 aastal, siis sellest ajast peale on hakanud tekkima ka erinevaid paberilipikuid, mis teatavad näiteks, et papa koputas öösel kaks korda aknale, nüüd ma suren!
Aja jooksul on ümber kirjutatud ka mitu telefonimärkmikku ning need on jäänud üha õhemaks (otsisin sealt võimalike sugulaste numbreid, ma ei ole ise ühtegi kunagi näinud) ja viimasel on juba üha sagedamalt kirjas minu enda number. Enamasti on suurelt juures ka A. number, algul märkega minija vend, siis lihtsalt vend ja siis lihtsalt A.
Aga seda ei osanud küll keegi ette ega unes näha, et ühel hetkel on just tema see, kes selle ülal kirjas märgitud kombinee peab üles leidma ja selga sikutama.
Hea, kui on toimiv pere, eks ole.
Ja kurb, kui võõrad peavad hädas kõige eest hoolt kandma.