Mis häda oli meil õigupoolest minna vaevarikkal moel Axumisse, millest ma isegi varem kuulnud polnud?
Ajend tekkis, kui avastasime, et Axumis on olnud legendaarne iidne kuningriik, mis on valitsenud tohutuid alasid ja hoidnud enda käes kaubateid, seal on müstiline sammastepõld (steale park) ja seal on toimetanud Seeba kuninganna, kellest on siiani järel pirakas bassein.
Ja see pole veel mõistagi kõik: just Axumi peakiriku keldrisügavikes peidetakse tänase päevani Moosese päevilt pärit seaduselaegast, mis kuningas Saalomoni ajal salapärastel kaduma läks. Etiooplaste teada peideti see nende juurde ja on seal siiani.
Ärkamine selles iidses kuningriigis oli rõõmustav: öösel kadunud vesi oli tagasi tulnud ja ruumi suhtes üsna avatud wc taas kasutuskõlblik.
Ma ei mäleta enam, kuidas me selle hotelli leidsime ja kinni panime, aga tunnistan, et see valik oli viga. Vastik nurgatagune koht pimedal tänaval, kus aina muretse, et kuhugi auku ei kukuks. Putkad selle ümber olid ka kuidagi ebameeldivad. Ja ega esimesel õhtul see Axum ise ka suuremat muljet ei jätnud.
Muidugi olime ju Gondarist varahommikust peale teel olnud, bussis loksunud ja kõigest kõrini saanud. Kuna hotellis paistis saavat ainult piljardit mängida, läksime välja, sest kesklinn polnud üleliia kaugel.
Google mapis ja raamatus soovitatud söögikohti kas polnud olemas või olid need kinni, wifit ei paistnud üldse kusagilt, aga selleta on tänapäeval juba raske. Ikka tahad teada, kuidas kodustel läheb, meile vaadata ja pilgu peale visata, kas kodumaal kõik korras.
Lõpuks maandusime avara söögisaaliga kohas, kus olid ees juba kaks valget meest, kes olid koos meiega bussis loksunud. Tundusid olevat austerlased või sakslased ning üsna sõnaahtrad. Pärisid ainult, kas me ei tea, kus on õlleaed ja rohkem vestelda ei soovinud.
Toidu olid nad umbkeelselt poisilt ära tellinud menüüs juhuslikke asju näidates.
Vahemeri nõudis mitmendat päeva kana, mina tahtsin lihtsalt midagi sellist söödavat, kus poleks injerat juures. Tellimine oli väga vaevaline, sest umbkeel pigem vältis meid ja suhtles vaid tõlgendamatus kehakeeles. Lõpuks viis ta menüü ära ja lahkus ka ise, jättes mu teadmatusse, kas ma üldse saan midagi või mitte?
Vahemeri läks õue putkasse mangomahla ostma ja leidis mu tagasi tulles väga pahurana, sest ma polnud selleks ajaks isegi mitte pudelit õlut saanud.
"Mis sa tellisid," hüüdis jutukam sakslane uudishimulikult oma tundmatu roa juurest.
"Ma ei tea! Ma loodan, et midagi ikka saan!"
Lõpuks toodigi mingi asi, mida müüdi guljašši nime all - need olid lihatükid vältimatu injeraleiva peal.
Lihtsalt oigasin seda nähes. Umbkeelne teenindaja tegi eriti juhmi näo ja lihtsalt põrnitses oma räpase kitli seest.
"Miks nad ei võiks paari sõnagi inglise keelt osata," näägutas Vahemeri. "Kui nad siin juba turistidega tahavad töötada!"
"Miks ta ei võiks vähemalt püüda aru saada," vihastasin ka mina.
Saate aru, see käib nii närvidele, kui tead, et nagunii tehakse arve suurem, kui kohalikele samade asjade eest, aga sealjuures ei saa isegi vähegi mõistlikku teenindust.
Järgmisel päeval saime teada, et olime sealjuures sattunud veel ühte parimatest söögikohtadest.
Sel õhtul läksime sealt pärast einet ikka üsna pahuralt minema, sest toit ei meeldinud eriti, netti ei saanud ja inimesed tundusid imelikud. Päeva väsimus jalgades ja vastumeelsuses oma pimeda kõrvaltänava vastu küsisime paarilt tuk-tuki mehelt hinda hotelli minekuks. Need olid kolossaalsed. Naersime vastastikku pilkavalt ja kaubale ei saanud.
Axum tundus üks ahne koht ja selline ta on ka.
Hotellis polnud vett. See, nagu varem öeldud, on Etioopias tavaline. Veesurvega on suuri probleeme, ilmselt nad ka hoiavad arvetelt kokku, samuti on torudega jamad. Tavaliselt valetatakse, et kogu linn on ilma veeta, mis pole muidugi õige.
Vets oli vastik, selline sirm nurgas, mille taga oli põrandas auk.
Hommikul jalutasime otsejoones peatänavale ja leppisime endale kokku toa normaalses, selle kohaga võrreldes isegi luksuslikus hotellis ja viisime endaga kaasa ka prantslase ja belglase.
Kompsud ümber taritud läksime linna avastama. Võtsime suuna kohe seaduselaegast peitva kabeli poole, mis on riigi kõige tähtsamaks peetava Maarja kiriku kõrval. Ainult et naised ei tohi sellele alale oma jalakesi tõsta ja võivad kabelit piiluda vaid üle müüri. Ega mehed ka palju kaugemale pääse.
Kuulsat laegast ennast valvab laekahoidja, kes valitakse sellesse ametisse kogu eluks. Kui ta ei jõua enne surma endale ise järglast määrata, valib selle spetsiaalne tarkade vanameest kolleegium. Seaduselaegast on kõige aja jooksul, mis ta seal varjul olevat olnud, näinud vaid kaks eurooplast. Kuna aga nende kirjeldused üksteisest väga erinesid, siis kahtlustatakse, et kummalegi ei näidatud õiget eset. Mina ise kahtlustan, et õige laegas on ammu puutolmuks varisenud, aga see selleks. Midagi seal keldris neil igatahes on.
Ühesõnaga läksime kaardi järgi (wifis eellaetud Google map) läbi kõrvaltänavate lõigates kiriku poole ja leidsime toreda vanaaegse värava, kuhu oli midagi tigrinya keeles kirjutatud. Kuna värav oli avatud, siis astusime sisse. Parasjagu löödi kella.
Olime juba üsna kaugele jõudnud, kui kellamees ärevalt oma tornist välja vuhises ja meie poole kätega vehima ja hüüdma kukkus. Pärast mõningast vastastikust aktiivsete käevibutuste sooritamist saime aru, et olime põrutanud otse naistele keelatud alale ja taandusime väärikalt. Olime suutnud mingil moel tagaaiast sisse saada, mitte peaväravast, kus turistidele kalleid pileteid müüdi.
Noh, see oli nunnu seik. Pärast istusime müüri äärde maha ja lugesime reisiraamatust ja mobiilirakendustest, et oleme tõesti toredas kohas. Meie kõrvale istus kohemaid üks vanamees, kes asus innukalt omas keeles kirikuajalugu pajatama. Heas tujus Vahemeri suutis temaga isegi mingit sorti dialoogi arendada, kasutades üksikuid nimesid (näiteks mõlemad teadsid Axumi kuningas Ezanat) ja klapitades sõnu erinevatest keeltest.
Sellistel pooltundidel on muide äärmiselt suur väärtus. Selline aeg, kus oled täiesti kohal, ei taha süüa ega juua ja saad rahulikult keskenduda. Tavaliselt me loeme siis oma materjale ning teeme kindlaks, kuhu nüüd minna, mida vaadata, mis lähikonnas veel on ja muud sellist.
Antud juhul lahkusime ühest kõrvalmulgust ja suundusime obeliske ehk steelasid vaatama. Seal sattusime pisikesse putkasse, kus müüdi giiditeenust. Üks jõmm kleepis meile külge ja seletas, et ilma giidita on meil ikka väga paha. Vahemeri on ka suur giiditeenuse austaja ning talle tundus see kangesti hea mõte.
Esmalt aga saime teada, et peame kogu pika tee linna tagasi minema, sest pileteid obeliskide juurde müüakse ainult i-punktis. Appi, kus me vihastasime! See tundus lihtsalt nii loll. Ja ilm oli ka juba väga palav ja aru ka ei saanud, kus see punkt on täpselt.
"Ma võin minna ja ise teile piletid ära osta," pakkus giidikandidaat lahkelt. See meile ei meeldinud, sest nii ei tea kunagi, kui palju ja mille eest tuleb maksta.
Ühesõnaga kobisime tagasi. Vahemeri tahtis giidi, aga mitte seda poissi. Minu meelest oli ta OK, aga Vahemere meelest petise moega.
Kuna ta meiega kaasa tuli ja lahkelt vestles, siis jäi lõpuks nii, et võtame ta pooleks päevaks 200 birri eest, kui õigesti mäletan. Temast oli kasu küll - näiteks saime kohe kaevata, et kogu Etioopia turismikorraldus on kõige hullem maailmas ja nende suhtumine turistidesse katastroofiline.
Kutt naeris natuke ja ütles, et tal on päris mitmeid eestlasi olnud klientideks. Ja et tavaliselt teevad mehed kohe nööbid lahti või võtavad särgid maha ja joovad õlut rohkem, kui kestahes teine.
Obeliskid olid toredad, kuninganna Seeba bassein suurepärane ja kuningas Ezana kivi äärmiselt huvitav. Lõpuks võtsime tuk-tuki ja sõitsime linnast välja, et vaadata huvitavat lõvinikerdusega kivi kuskil mäe peal. Seda soovis giid juba niisama pakkuda, sest nagunii tal midagi teha polevat ja meie oleme nii toredad.
Vaat see väljasõit oli suurepärane! Mägedes olid võimsad kaktused ja kitsad rajakesed. Otse tühjusest manifesteerus kamp närudes lapsi, kes üritas meile müüa kive, teed näidata ja raha saada.
Belglane ja prantslane olid sinna kuidagi jalgsi kohale matkanud ja hakkasid naerma, kui nägid meid kohaliku kuti saatel saabuvat.
"Jälle uus sõber või," küsis prantsalne.
"Nojah," pidime tõdema.
Uus sõber püüdis meid endaga õllekasse peole meelitada, aga me ei viitsinud eriti minna. Tegime talle lõuna välja samas kohas, kus olime eelmisel õhtul söömas käinud ja veendusime, et ka kohalik ei suutnud tellida menüüst meie soovitud toitu - seda lihtsalt ei toodud, sest köögis otsustati, et me tahame ikkagi midagi muud, mitte seda, mida küsisime.
"Minu meelest ei saa nad isegi kohalikest aru," teatas Vahemeri.
"Saavad," erutus giid.
"Aga miks siis ei tooda seda, mida küsitakse?"
"Nad mõtlevad, et see ei sobi eurooplastele..."
Asi oli minu toidus. Olin palunud endale tuua täpselt sama asja, mille tellis giid, kuid sain täiesti teise roa.
"Palun, söö minu oma," pakkus ta välja. Sõimegi koos mõlemast taldrikust, vahet ju polnud, nagunii käib üks kätega sodimine.
Lõuna käigus leppisime kokku, et järgmisel päeval hangib ta meile auto ja sõidame lähedasse külla üht kaljukirikut vaatama.
Ma ei tea, kuidas, aga läbirääkimiste käigus hind ei alanenud vaid kerkis.
Arvutasime, et see oleks talutav, kui saaksime prantslase ja belglase ka punti, vist oli 1500 birri või midagi sellist.
Sellest kujunes huvitav sõit.
Ajend tekkis, kui avastasime, et Axumis on olnud legendaarne iidne kuningriik, mis on valitsenud tohutuid alasid ja hoidnud enda käes kaubateid, seal on müstiline sammastepõld (steale park) ja seal on toimetanud Seeba kuninganna, kellest on siiani järel pirakas bassein.
Ja see pole veel mõistagi kõik: just Axumi peakiriku keldrisügavikes peidetakse tänase päevani Moosese päevilt pärit seaduselaegast, mis kuningas Saalomoni ajal salapärastel kaduma läks. Etiooplaste teada peideti see nende juurde ja on seal siiani.
Ärkamine selles iidses kuningriigis oli rõõmustav: öösel kadunud vesi oli tagasi tulnud ja ruumi suhtes üsna avatud wc taas kasutuskõlblik.
Ma ei mäleta enam, kuidas me selle hotelli leidsime ja kinni panime, aga tunnistan, et see valik oli viga. Vastik nurgatagune koht pimedal tänaval, kus aina muretse, et kuhugi auku ei kukuks. Putkad selle ümber olid ka kuidagi ebameeldivad. Ja ega esimesel õhtul see Axum ise ka suuremat muljet ei jätnud.
Muidugi olime ju Gondarist varahommikust peale teel olnud, bussis loksunud ja kõigest kõrini saanud. Kuna hotellis paistis saavat ainult piljardit mängida, läksime välja, sest kesklinn polnud üleliia kaugel.
Google mapis ja raamatus soovitatud söögikohti kas polnud olemas või olid need kinni, wifit ei paistnud üldse kusagilt, aga selleta on tänapäeval juba raske. Ikka tahad teada, kuidas kodustel läheb, meile vaadata ja pilgu peale visata, kas kodumaal kõik korras.
Lõpuks maandusime avara söögisaaliga kohas, kus olid ees juba kaks valget meest, kes olid koos meiega bussis loksunud. Tundusid olevat austerlased või sakslased ning üsna sõnaahtrad. Pärisid ainult, kas me ei tea, kus on õlleaed ja rohkem vestelda ei soovinud.
Toidu olid nad umbkeelselt poisilt ära tellinud menüüs juhuslikke asju näidates.
Vahemeri nõudis mitmendat päeva kana, mina tahtsin lihtsalt midagi sellist söödavat, kus poleks injerat juures. Tellimine oli väga vaevaline, sest umbkeel pigem vältis meid ja suhtles vaid tõlgendamatus kehakeeles. Lõpuks viis ta menüü ära ja lahkus ka ise, jättes mu teadmatusse, kas ma üldse saan midagi või mitte?
Vahemeri läks õue putkasse mangomahla ostma ja leidis mu tagasi tulles väga pahurana, sest ma polnud selleks ajaks isegi mitte pudelit õlut saanud.
"Mis sa tellisid," hüüdis jutukam sakslane uudishimulikult oma tundmatu roa juurest.
"Ma ei tea! Ma loodan, et midagi ikka saan!"
Lõpuks toodigi mingi asi, mida müüdi guljašši nime all - need olid lihatükid vältimatu injeraleiva peal.
Lihtsalt oigasin seda nähes. Umbkeelne teenindaja tegi eriti juhmi näo ja lihtsalt põrnitses oma räpase kitli seest.
"Miks nad ei võiks paari sõnagi inglise keelt osata," näägutas Vahemeri. "Kui nad siin juba turistidega tahavad töötada!"
"Miks ta ei võiks vähemalt püüda aru saada," vihastasin ka mina.
Saate aru, see käib nii närvidele, kui tead, et nagunii tehakse arve suurem, kui kohalikele samade asjade eest, aga sealjuures ei saa isegi vähegi mõistlikku teenindust.
Järgmisel päeval saime teada, et olime sealjuures sattunud veel ühte parimatest söögikohtadest.
Sel õhtul läksime sealt pärast einet ikka üsna pahuralt minema, sest toit ei meeldinud eriti, netti ei saanud ja inimesed tundusid imelikud. Päeva väsimus jalgades ja vastumeelsuses oma pimeda kõrvaltänava vastu küsisime paarilt tuk-tuki mehelt hinda hotelli minekuks. Need olid kolossaalsed. Naersime vastastikku pilkavalt ja kaubale ei saanud.
Axum tundus üks ahne koht ja selline ta on ka.
 |
| Vahemeri üritamas raadiole Eestis intervjuud anda. Lõpuks katkes ühendus lihtsalt ära. |
Vets oli vastik, selline sirm nurgas, mille taga oli põrandas auk.
 |
| Hommikukohv hotellis. |
Hommikul jalutasime otsejoones peatänavale ja leppisime endale kokku toa normaalses, selle kohaga võrreldes isegi luksuslikus hotellis ja viisime endaga kaasa ka prantslase ja belglase.
Kompsud ümber taritud läksime linna avastama. Võtsime suuna kohe seaduselaegast peitva kabeli poole, mis on riigi kõige tähtsamaks peetava Maarja kiriku kõrval. Ainult et naised ei tohi sellele alale oma jalakesi tõsta ja võivad kabelit piiluda vaid üle müüri. Ega mehed ka palju kaugemale pääse.
Kuulsat laegast ennast valvab laekahoidja, kes valitakse sellesse ametisse kogu eluks. Kui ta ei jõua enne surma endale ise järglast määrata, valib selle spetsiaalne tarkade vanameest kolleegium. Seaduselaegast on kõige aja jooksul, mis ta seal varjul olevat olnud, näinud vaid kaks eurooplast. Kuna aga nende kirjeldused üksteisest väga erinesid, siis kahtlustatakse, et kummalegi ei näidatud õiget eset. Mina ise kahtlustan, et õige laegas on ammu puutolmuks varisenud, aga see selleks. Midagi seal keldris neil igatahes on.
Ühesõnaga läksime kaardi järgi (wifis eellaetud Google map) läbi kõrvaltänavate lõigates kiriku poole ja leidsime toreda vanaaegse värava, kuhu oli midagi tigrinya keeles kirjutatud. Kuna värav oli avatud, siis astusime sisse. Parasjagu löödi kella.
Olime juba üsna kaugele jõudnud, kui kellamees ärevalt oma tornist välja vuhises ja meie poole kätega vehima ja hüüdma kukkus. Pärast mõningast vastastikust aktiivsete käevibutuste sooritamist saime aru, et olime põrutanud otse naistele keelatud alale ja taandusime väärikalt. Olime suutnud mingil moel tagaaiast sisse saada, mitte peaväravast, kus turistidele kalleid pileteid müüdi.
 |
| Paremal kellatornike. Meie jõudsime umbes õue keskele, enne kui meid minema kupatati. Pildistatud juba ontlikult müüri tagant. |
 |
| Muistne altarikivi kiriku ees väljakul, kuhu tuuakse siiani ohvreid. Kivil oli näiteks viljateri. |
Antud juhul lahkusime ühest kõrvalmulgust ja suundusime obeliske ehk steelasid vaatama. Seal sattusime pisikesse putkasse, kus müüdi giiditeenust. Üks jõmm kleepis meile külge ja seletas, et ilma giidita on meil ikka väga paha. Vahemeri on ka suur giiditeenuse austaja ning talle tundus see kangesti hea mõte.
 |
| Tänaval kuivab oder. Seda müüakse ka tuutudes ja inimesed mäluvad teri nagu snäkke ning peavad sellest suuresti lugu. |
"Ma võin minna ja ise teile piletid ära osta," pakkus giidikandidaat lahkelt. See meile ei meeldinud, sest nii ei tea kunagi, kui palju ja mille eest tuleb maksta.
Ühesõnaga kobisime tagasi. Vahemeri tahtis giidi, aga mitte seda poissi. Minu meelest oli ta OK, aga Vahemere meelest petise moega.
Kuna ta meiega kaasa tuli ja lahkelt vestles, siis jäi lõpuks nii, et võtame ta pooleks päevaks 200 birri eest, kui õigesti mäletan. Temast oli kasu küll - näiteks saime kohe kaevata, et kogu Etioopia turismikorraldus on kõige hullem maailmas ja nende suhtumine turistidesse katastroofiline.
Kutt naeris natuke ja ütles, et tal on päris mitmeid eestlasi olnud klientideks. Ja et tavaliselt teevad mehed kohe nööbid lahti või võtavad särgid maha ja joovad õlut rohkem, kui kestahes teine.
Obeliskid olid toredad, kuninganna Seeba bassein suurepärane ja kuningas Ezana kivi äärmiselt huvitav. Lõpuks võtsime tuk-tuki ja sõitsime linnast välja, et vaadata huvitavat lõvinikerdusega kivi kuskil mäe peal. Seda soovis giid juba niisama pakkuda, sest nagunii tal midagi teha polevat ja meie oleme nii toredad.
 |
| Kuningas Ezana kivi. |
 |
| Seeba kuninganna ajal rajatud bassein, ilusti töökorras ka tänapäeval. Inimesed viivad sealt endale eeslite seljas tarbevett. |
 |
| Steelad. |
 |
| Bassein veel, et oleks näha, kui suur see on. Siia kogunev vihmavesi on kallihinnaline. |
Vaat see väljasõit oli suurepärane! Mägedes olid võimsad kaktused ja kitsad rajakesed. Otse tühjusest manifesteerus kamp närudes lapsi, kes üritas meile müüa kive, teed näidata ja raha saada.
 |
| Salapärane kivisse raiutud lõvi, oletatavasti kellegi ingli kätetöö. |
Belglane ja prantslane olid sinna kuidagi jalgsi kohale matkanud ja hakkasid naerma, kui nägid meid kohaliku kuti saatel saabuvat.
"Jälle uus sõber või," küsis prantsalne.
"Nojah," pidime tõdema.
Uus sõber püüdis meid endaga õllekasse peole meelitada, aga me ei viitsinud eriti minna. Tegime talle lõuna välja samas kohas, kus olime eelmisel õhtul söömas käinud ja veendusime, et ka kohalik ei suutnud tellida menüüst meie soovitud toitu - seda lihtsalt ei toodud, sest köögis otsustati, et me tahame ikkagi midagi muud, mitte seda, mida küsisime.
"Minu meelest ei saa nad isegi kohalikest aru," teatas Vahemeri.
"Saavad," erutus giid.
"Aga miks siis ei tooda seda, mida küsitakse?"
"Nad mõtlevad, et see ei sobi eurooplastele..."
 |
| Meie giid ja kolm toitu. See rull käib lahti nagu on näha esimese taldriku peal. Kuulus hapuka maitsega injera leib, mille peal kõik Etioopia sirgub ja kasvab ja mida turistid sama vaimustunult süüa ei suuda. |
"Palun, söö minu oma," pakkus ta välja. Sõimegi koos mõlemast taldrikust, vahet ju polnud, nagunii käib üks kätega sodimine.
Lõuna käigus leppisime kokku, et järgmisel päeval hangib ta meile auto ja sõidame lähedasse külla üht kaljukirikut vaatama.
Ma ei tea, kuidas, aga läbirääkimiste käigus hind ei alanenud vaid kerkis.
Arvutasime, et see oleks talutav, kui saaksime prantslase ja belglase ka punti, vist oli 1500 birri või midagi sellist.
Sellest kujunes huvitav sõit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar