Seda ütles mu vennatütar vist veebruaris ja oli päris pahane, sest oodata tuli veel aprillini, aga kõik tundus nii väljakannatamatult põnev.
Nüüd hakkab see mullegi pärale jõudma - järgmisel nädalal lendame Venna ja meie lastega Indiasse.
On palju inimesi, kes on mulle öelnud, et India ei tõmba neid üldse, ma ei tea, ehk nad ei ole siis õigel hetkel Kiplingi "Kimi" lugema juhtunud.
Minul oli India unistus aastaid ja 2014 sain seal tänu Vahemerele ära käia. Vahemeri kurtis lõpuni välja, et India on liiga kirev ja kui süüa tehti, siis käis kokale ukse vahelt only salt! hüüdmas.
Mulle meeldis. Ja ma mäletan, kuidas mõtlesin tagasi lennates, et ei, kõik raha tuleb säästa ja perega tagasi minna. Säästa ei õnnestunud, aga tagasi me läheme.
Ootan huviga, kuidas õnnestub elu palavuses, kus merigi on +30.
Vend on juba esinenud steitmendiga, et ei võta midagi kaasa ja läheb lennukile ujumispükstes. Sest mida meil seal palavuses vaja on?
Ma mäletan, et kasutasin kõige õhemaid riideid, iPadi ja kreeme. Neid viimaseid saab sealt sentide eest, meil müüakse kogu Himalaya sarja nagu mingit eksklusiivset asja, seal on see odav. Apteekrid on asjatundlikud ja kõhurohud hoiavad käeulatuses.
Ses mõttes on Vennal õigus - midagi pole meil eriti vaja ja see, mida on, on seal olemas nagunii.
Siiski lohistasin kapi pealt alla suure militaarseljakoti, mille kohta Vend tänitas, et see on isegi nelja küüruga kaamelile liig ja selle võtame kaasa. Küll näete, kuidas rõõmustate, ma ütlen!
Lõpuks tuleb kuhugi pakkida ka kõik need asjad, mida me ostma hakkame. Ja me hakkame. Selles ma ei kahtle.
Ühesõnaga. Olen elevil ja ootan. Tänu sellele, et Vahemeri mind kohalike bussidega mööda Goad ringi lohistas, on mul mingi ülevaade kogu piirkonnast, mille jõudsime põjast lõunani läbi käia.
Olen esimeseks kaheks päevaks broneerinud kaks tuba ühes villas (mis ei maksnud Skandinaavia hindadega võrreldes peaaegu midagi) ning sealt edasi vaatame, kuhu tee viib.
Kuna maandume öösel, siis leppisime ööbimiskohaga kokku, et nende tuttav takso viib meid kohale, maksta tuleb veidi rohkem (meie mõistes ikkagi väga odav), kuid see hoiab ära tüütu probleemi - seal nad ei taha ju öelda, kui ei tea, kuhu minna ja keerutavad. Kahe unise lapsega ööbimiskohta otsides tiirutada on aga veidi ebamugav.
Eile lugesin lapsele ette kohta raamatust "Minu India", kus auor kirjeldab, kuidas ta on tualetis ja tesiel pool ust lõhub hulk inimesi, kes ei saa aru, miks selline eraldatus on vajalik. Laps naeris laginal. Ma ei hakanud ka midagi ütlema. Las näeb ise kõike.
1 kommentaar:
Ma pidasin lapsega vestluse maha ja lõpuks on ka tema sealmaal, et võtab kaasa bikiinid ja kõige õhema kleidi. Kui vesi on tõesti nii soe siis polegi ju midagi rohkem vaja. Samas oli ikkagi juttu ka pakkimisest nädalavahetusel. Saame näha. Loodetavasti pääsen siiski nelja kleidi ja kolme paari ühesuguste kingade kaasavõtmisest. See eest tagasi tulles kavatsen ma kaasa võtta nii palju indiat, kui kanda jaksan.
Postita kommentaar