reede, 11. september 2015

Selgitab

Kuna Vahemeri minult seda küsis, siis ma selgitan ka teistele: ei, ma ei taha ühtegi pagulast näha kaugel ega lähedal, ma ei taha, et miski muutuks, ma ei taha, et mu maja ette tekiks mingid telklaagrid. Aga. See juhtub nagunii. Ja riik peab olema selleks valmis nii majanduslikult kui moraalselt.

Isegi see on veel täna väär, kui räägitakse pagulastest, keda me oleme sunnitud võtma vastu kvoodi alusel - kullakesed, lisaks on ju need, kes omal jalal siia kohale lohisevad, ilma igasuguse kvoodita.
Nende vastu ei aita mingi valitsuses vastu võetud paber ega nn pagulaspoliitika.
Vaadake ometi meie naabreid - Ungari ei muutnud oma pagulaspoliitikat, neile lihtsalt marssis rahvas sisse. Ei saanud ju hakata inimesi piiril maha laskma.

"Noh, kas sul on kodus pagulaste jaoks kohad valmis," küsis üks poolvõõras inimene minult liftis.
"Ma olen sellele mõelnud," ütlesin ausalt. "Ja ma ei jäta kindlasti inimest tänavale külmaga ööbima, olgu ta oma või võõras. Ja samamoodi ei võta ma kedagi ka enda juurde pikaks ajaks elama, olgu ta piiri tagant või Eestist."

Mina ka ei taha, et Eesti muutuks. Aga selle vastu saab siiski kõige paremini valmistudes ja asju ette planeerides, nii on natukegi võimalik voolu suunata. Kui pimesi raiuda, et ei taha ja ei tee, siis ega sellest lõpuks abi pole.
Ikkagi tulevad paremat elu otsivad inimesed üle piiri ja tahavad peavarju saada. (Muidugi on siin näha uus smugeldamise vorm - vedada nad omakorda kohe kummipaadiga alatult Rootsi.)

Mulle helistas hiljuti üks vanahärra, kes elab idapiiri lähedal. Ta rääkis, et kui sealt poolt poest midagi vaja, siis lõikab otse läbi metsa, ei tema hakka paberitega jamama. Veidi hiljem rääkis sama juttu teine vanamees, et käib lõdvalt Nivaga üle, kui vaja ja keegi ei pane tähelegi. Ja ma ise rääkisin ju Vao keskuses Sudaani kutiga, kes oli samamoodi Venemaalt siia tulnud. Kui kõrbes savionnis kasvanud metsa kartev ja inglise keelt vaevu purssiv inimene saab sealt võsast kohale, siis ei saa see kuigi raske olla. Tuli tema ja tuleb temasuguseid veel hulgi.

Ja teine asi veel - uus põlvkond ei vaata mustale nahavärvile hirmunult. Vanemad ja lapsed võivad siin olla täiesti erinevatel arusaamadel. Minu poeg räägib vabalt inglise keelt ja nahavärvi isegi ei märka. Tulgu must või valge, peamine, et loomi ei kiusaks ja prahti maha ei loobiks.








Kommentaare ei ole: