esmaspäev, 13. juuli 2015

Lapsepõlve süütud muretud mängud

"Selle rattaga ei tohi teha kolme asja," tõstis müüjapoiss näpu. "Panna siia külge porilaudu, sest see on kole, teiseks pudelihoidjat ja kolmandaks odavaid pedaale!"

"Ma ei kavatsegi seda teha," teatas laps ja lisas mingis salakeeles pedaalimudeli, mille peale müüja innukalt noogutas.

"Andke kingituseks kaasa mingidki pedaalid, et saaks koju sõita," mangusin mina.

Sest täisvarustuses ratta te võite saada, kui ostate endale odava, nii 500eurose asja. Kallimaga ei ole miski lihtne.

"Palju sa kaalud," jätkas müüja. "Selle järgi paneme kummirõhu."

"Kui te lubate," pöördus müüja minu poole ja plurtsatas veel õli tulle, "ma vormistan kliendikaardi kohe teie poja nimele. Tema ju hakkab oma rattaga siin käima. Võin juba praegu öelda, et temast tuleb väga hea ja kuulus sõitja!"

Laps oleks säranud veel rohkem, kui poleks juba niigi maksimumi välja pannud.

 "Ega sa ei mõtle sellega poes käia ja ratast poe ette jätta," muretses müüja.
"Ei mingil juhul," jahmus laps.
"Jah, ma enda oma ei vii isegi keldrisse, tassin tuppa ja hoian voodi kõrval," seletas müüja.
Laps noogutas väärikalt.
Selge see, et kallist asja hoitakse voodi kõrval!

Mul hakkas tekkima selline tunne, et ei ole lapsele ostnud mitte ratast, vaid terve maailma.

Praeguseks on laps poolteist tundi rattal kõõlunud ja pistis korraks nina tuppa, et selgitada, kui suurepärane see kõik on.

Aitäh kõigile, kes seda siiani mingil moel (lapsele sünnipäevaks raha kinkides või minu arutlusi kuulates) on toeks olnud!

Hakkan nüüd vaatama, kuidas ostu mingil moel kindlustada saaks.








1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Tegelikult on jube tüütu,kui porilauata rattalt sopp kogu aeg selga lendab.Kogetud.