Istusime ja rääkisime kolmekesi juttu, kuulsus, kolleeg ja mina.
Kuulsuse paremad päevad on möödas, aga tehtud töö annab võimaluse särada elu lõpuni ja ka veel peale seda. Ta soovis, et kohtuksime avalikus kohas, hoidis mul terve aja käest kõvasti kinni, aga rääkis kaunis vaikselt. Kui olime mõnda aega kolmekesi nõnda istunud, pead koos, hakkas mulle üha tungivamalt meenuma üks teine kolmene seltskond Patriarhi tiikide juures.
Annuska ei pillanud küll õlipudelit trammiteele, kuid asi lõppes siiski haagiga. Nimelt tekkis teiste kahe asjaosalise vahel hetk enne laialiminekut tüli, mis lahvatas ilma hoovõtuta taevani.
Ühel hetkel me räägime mõnusa muheda häälega, teisel röögatab keegi üle pargi:"Tatikrae!"
No päriselt.
Sõber ütles, et hea lugu, mida kunagi meenutada.
Sel hetkel lõi see mu siiski natuke rivist välja. Õhtuks sõitsin maamajja, et asi lahtuks. Ilmselt võiks Mikita sellest terve loengu pidada, miks Eesti inimene metsa vahel sauna küttes end paremini kokku kogub, kui linnas tänaval jalutades, aga nii see minu puhul on. Olen ka märganud, et vahel tuleb isegi siis, kui on väga kiire, korraks mõtted laiali saada või millegi muuga tegeleda. aju töötab taustal probleemiga omasoodu ja varsti tuleb sealt ka lahendus.
Lugesingi siis majast leitud Robin Hoodi raamatut ja mõtlesin, et ju laabub. Hommikul haarasin asjal turjast umbes sama jõuliselt nagu noor Will Punakuub noort tamme juurtega välja kiskudes ja näitasin, kes on majas proua. Pargis istuda ma hetkel siiski ei soovi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar