Nagu nööbid reas

Mind püüti jutuga jalust lüüa. Päriselt. Mind hoiatati, aga ma ei võtnud seda tõsiselt.
Niisiis helistasin ja küsisin, et pidime kohtuma, mis seis on?
"Halb! Olen väga haige," kurtis vanem maanaine. "Pole elus nii haige olnudki!"
"Siis ehk... hmm... teine kord... järgmisel aastal?"
"Ei! Ma juba hakkasin oma elulugu kirja panema! Ja mees saab ka rääkida! Ta juba valmistub!"



Olgu nii!

Võtsin täiskomplekti - autojuhi ja fotograafi ja õigel ajal imbusime talukööki kenasti sisse. Laual oli meie tarbeks nii 50-60 võileiba, ahjus kaks plaati pirukaid, lisaks neli liitrit kohvi.

Vastuvõtukomisjoni kuulusid vanem mees, veel vanem naine ja noor naine. Tagatoas lamas vanem haige naine.

Vanem mees ja veel vanem naine startisid jalalt. Nad rääkisid minuga, omavahel, üksteisest üle ja kooris samadest ja eriasjadest. Hiljem pidin seetõttu diktofoni kuulama kaks korda üle - kord keskendusin ühe ja siis teise jutule.

Vahepeal katkestas neid noorem naine, kes käis tagatoas ja tuli sealt teatega: "Haige soovib öelda, et...!"

Ühel hetkel, kui vanem mees ja veel vanem naine olid end tühjaks rääkinud ja laua najal lõõtsutades jõudu kogusid, lipsasin tahatuppa haige juurde. Ta oli seda juba oodanud ja lausa pungitas sõnadest.

"Õudne!" sosistas vahepeal noorem naine ja näitas näpuga köögi poole, kust taas hakkas jutukõma kostma. "Tahtsin kooliajal nende mälestustest referaati teha, ei saanud! Kaks päeva räägivad, aga teemani ei jõua! Mina ei suuda seda kuulata!"

Üldiselt mina suudan kuulata. Enamik mu diktofoni kogunevatest failidest on ligikaudu tunni, osad kahe pikkused ja ma olen sellega harjunud, et inimesed tahavad rääkida. Aga see paar oli nii intensiivne, et isegi fotograaf ja autojuht olid krogid. Vaevu suutsid klaasistunud pilgul üha uusi võileibu suhu toppida.
Ma olin ise ka päeva lõpuks lösakil nagu kana kuumaga. Lugu tuli aga tore ja haige maanaine on ka juba mitu korda helistanud ja rääkinud, kuidas ta tervis on.

Igatahes oli isegi omamoodi väljakutse see pere, kes põhimõtteliselt ajakirjanikke pole oma koju lubanud. Ma arvan, et inimestel ongi õigus ära öelda ja sellest polegi midagi. Olin siiski väga uhke, kui nad mulle erandi tegid ja loodan, et nad seda väga ei kahetse.
Aga olgem ausad - ka nemad soovisid rääkida oma hobist ning eriti sellest, miks sellest rääkida ei taheta.

Aga kõige rohkem oli öelda sellel naisel, kes hääli kuuleb. Tal kapi taga keegi laulab. Ja kui ta õhtul magama läheb, siis hakatakse nii kõvasti laulma, et ta pidi toast ära kolima ja magab nüüd köögis lambanahksel kasukal.

Oli veider näha oma nime ja telefoni paberile kirjutatuna ning kohe selle all rida üksi väljal olevast sõduri hauast - naine kirjutab kuuldud laulude fragmente sinna ja tänna üles.

"Uskuge, mu mõistus on korras! Ma saan aru, mida te mõtlete, aga tõesti... ma ei suuda nii enam elada!"
"Hmm... aga see tuba siin? Siin pole midagi imelikku juhtunud? Võiksite ehk siin magada?"
"Vaat siin toas... oli üks juhtum. Vot siit kapinurgast ülevalt ütles keegi madala mehehäälega AUH! ja sealt teisest nurgast vastati NÄU!"
 "Aga seal köögis siis on parem magada?"
"No eks ma sinna kuulen ka sealt teisest toast selle hääle ära. Vaat! Kuulete? Praegu laulavad ka!"
"Mina ikka ei kuule. Mis laul see on?"
"Kuidas ei kuule? Täitsa selgelt laulab praegu: metsa läksid sa ja metsa läksin ma!"