"Kuidas siis muidu jõulud tulevad?"
"Kle täitsa hea, selline piduline tunne on, vist isegi on kuu lõpuni raha, ei olegi jõululaual ainult leib ja või seekord."
"Mäh?"
"Eelmisel aastal polnud isegi leiba. Siis saime kingituseks hane ja saime kuidagi allahinnatud leiba ka ja oli täitsa hea lõpuks."
Need on ühed mu sõbrad. Ja ma tõesti ei teadnud, et neil olid eelmisel aastal nii kitsad ajad. Küll ma oleks midagi välja mõelnud, on küll inimesi, kes tulevad ja aitavad väikeste lastega peret, ma tean, et on selliseid!
"Aga... kingid? Lastele...kas nad ei oota?"
"Varem vanaema ikka tegi midagi, tal olid vanast ajast kapid täis, iga laps sai alati midagi mõnest serviisist või. Noh, see olukord on meil ju tasapisi läinud hullemaks, oleme harjunud ära, et kitsas on. Hea, kui on midagi lauale panna. Nad saavad ju aru, et raha pole."
See on siis see tegelik pilt ja see, mis telekas jõulureklaamidega luuakse üks teine maailm.
Kas pere on kurb? Mitte silmnähtavalt.
See on ka pere, kes hoiab kokku, räägib omavahel. Olemas on ema ja isa. Töid tehakse koos, aidatakse üksteist, hoitakse. Küllap oleks mõnigi nõus sellise ühtsuse nimel oma praed sinnapaika jätma.
Et kui on kõik koos ja lapsed sidunud laelambi külge pisut karda ja telekast tuleb midagi mõnusat, siis on isegi makaronitaldrikuga tore jõulude ajal laua taga olla. Tahaks küll rohkem, tahaks isiklikke kinke, mitte ainult suurperedele mõeldud kastikest piparkooke, aga hea, et needki on. Kohe väga hea.
Kas niimoodi kasvanud lastest saavad töörabajaid, kes üritavad edaspidi elujärge usinalt parandada? Või hakkavad nad otsima lihtsamat teed, sest on ju näha - igapäevane töörabamine lihtsal ametikohal ei tee kodust ajakirja klantspilti?
Või tulevad neist praktilised inimesed, kes teavad, et üle võimaluste ei saa kulutada ja tuleb leida head sellest, mis on?
Aga see selleks. Olukord, kus lastega pere laual pole muud, kui "või ja leib", juhtugu see siis jõulude ajal või keset suve, ei ole normaalne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar