Mulle meeldib väga muusika, aga ma ise ei saa ühtki viisijuppi kaks korda samamoodi lauldud.
Elu jooksul on mul olnud juhust selgitada seda paljudele inimestele. Neist omakorda väga paljud on hüüdnud, et tuleb rohkem harjutada või et ma ei ole küllalt proovinud või et see on lollus, iga inimene suudab laulda!
Kuna mõned innustaksid jooksutrenni minema ka puujalaga või ratastoolis inimesi, siis olen aja jooksul hakanud rakendama tõsiselt võetavat vastumeedet: ma laulan neile inimestele puiklemata midagi ette.
Kunagi ühes koolis oli mul eriti kindlameelne hääleseadeõpetaja, kes oli veendunud, et tema jaoks lootusetuid juhtumeid ei ole. Ei läinud kuigi kaua, kui meie laulutunnid muutusid ettelugemisteks ja kuna seal polnud tal midagi õpetada, lakkasid sootuks. Sain arvestuse kõige kiiremini kirja.
No vat. See mõttekäik on seotud eilse külaskäiguga muusikalembelise maainimese juurde, kes ootas mind kitarr käes ja akordion põlvil (ja seljas vääramatud koduriided). Tal oli isegi hea meel, kui selgus, et mina ei laula ja tegi seda mõnuga ise. Võisin istuda laial tugitoolil ja kuulata ja aplodeerida. Pärast läksin läbi veel ühe teise maainimese juurest läbi, kes ootas konjaki ja seapekiga.
Eks neil oli igav ka, elektrit polnud hommikust saadik ja polnud lootust, et tulekski.
See tõi mulle meelde ühe jõululoo, mille tegemine on olnud kõige hullem sellesarnane ettevõtmine. Oli ka muusikaliste ülesastumistega seotud. Inimesed olid oma andes vääramatult kindlad ja... noh, ütleme nii, et kui see päev hilisel tunnil viimaks lõppes, siis me jooksime fotograafiga auto poole. "Anna gaasi," röögatas fotograaf autojuhile. "Kell on kahekümne pärast kümme, ehk jõuame veel, seal teeristis oli üks putka!"
"Jah, tahaks ka kohvi, aga ega siin kihutada ei saa, libe on ja eks neid kohti veel tuleb teel," targutas juht, kes ei saanud üldse aru, kui kriitiline asi on.
Õlgapidi uksel kokku joostes tormasime putkasse täpselt kl 21.57. "Laske ruttu kassast mingi alkohol läbi," ähkis fotograaf.
Vahel on loo tegemine ise tunduvalt värvikam, kui see, mis trükist tuleb. Aga mis parata. Inimesed avavad tihti koos uksega südame ja seal on alati midagi sellist, mis jääb meie vahele. Need kohtumised on vahel halenaljakad, koomilised, kurvad, tüütud, väsitavad, vihastavad.
Täielikku reaalsust ei saa siiski minu meelest sellisel moel kirja panna. Sest kas minagi kõigest aru saan? Jätaks ikka selle ruumi, et ma võisin kõike valesti mõista ja inimesed on palju ilusamad ja paremad. Kui olete lugenud K. Kivi "Eesti maja", siis seal on suht toorelt kõik ära kirjutatud, mis ta vähegi nägi. Väga ilmekas ja värvikas, nautisin seda väga, aga ise ei teeks nii.
Noh, et ehk siis jätab keegi mulle ka natuke ruumi mõne illusiooni jaoks enda suhtes.
Või nagu eilne tädi mulle järgi lõõritas:"...tee, mis teed, kõigest tähtsam alati on see
pisaraid, et vähem oleks veel, patterflai, oo patterflai!!!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar