Teisipäev, 8. oktoober 2013

Mängimas

Käisin väljas mängimas kuulsa ja kummalise sõbrannaga. See polnud üldse kerge. Pimedas kinos läks kõik ladusalt, aga bowlingus enam mitte.

Kui saime endale naabriteks noortepundi, siis läks juba jõllitamiseks ära. Nad ei saanud rahus palle veeretada ka, muudkui vahtisid. Minul läks päris palju energiat, et seda eirata, sõbranna... ma ei tea, kas ei märganud või on harjunud. Tema ei lasknud ennast segada. Jooksis muudkui tiptiptipp, peatus, vehkis ja veeretas palli elegantselt minema.



Noored ka alati vaatasid kivistunult, kuidas tal läheb. Ehkki ei tohiks nende põlvkonna kuulsus olla.

Täna oli plaanis piljard, aga sinna me ei jõudnud. Ma pean tööl ka käima ja tema pidi pakkima, sest lendab homme natukeseks ära. Sellest on kahju isegi. Kummalisusest hoolimata on meil suht lõbus olnud. Üks töökaaslane küsis, et millest üldse selliste inimestega rääkida?

Minu meelest pole asi üldse nii hull. Kuulan pidevalt tundide kaupa kõiksugu jutte ülima kannatlikkusega ning kui alati saaks samal ajal bowlingus olla, siis võiksin juba võistelda.


Kommentaare ei ole: