Saia ja liha

Sellel nädalal sattusin tuttava saarerahva juurde ajal, kui meil oli kõigil väga kiire. Millegipärast tundus, et me peame tingimata kohtuma, tagantjärgi ma pole selles enam nii kindel.
Naistel olid käed tööd täis, tükeldada tuli viis lammast ja üks eluskaalus tonni kaalunud veis.
Nad tahtsid sellist liha, et kui see vorstiks teha, siis ei satu hamba alla ühtegi kõõlust ega kõhre ega soont.




Seda nad siis tegid ka poole ööni. Mina kirjutasin kiiruga samas lihavaagnate keskel lugu, mis pidanuks juba valmis olema. Omamoodi sürr. Lugu oli taimetoitlastest.

Elus peab olema tasakaal.

Ilmselt käib tasakaalu juurde ka see, et saan skeptikute käest ühe äärmuslikuma kõrresööja filosoofiliste veendumuste avaldamise eest kõvasti vastu nuppu. Samas, inimesed loevad neid lugusid suure huviga, mis näitab minu jaoks seda, et lisaks veidrustele tahetakse rohkem teada kõigest naturaalsest, mis samas võiks olla ka tervislik.

Ma ise sõin siin ka paar nädalat ainult juurikaid, väga hea tunne oli. Aga siis algas Suur Jalutuskäik - sõit žüriiga mööda Eesti külasid ja suurejooneline pirukate, kringlite, kookide jms paraad.
Pidev uute ja uute inimestega kohtumine on paraku väga energiamahukas ja ma söön neid pirukaid meelsasti.
Taimesöömise kiiret kasu tunnen aga sellest, et saan jälle ilma piimata kohvi juua ja ennast veel paremini jalule upitada. Ma ei tea, kas see on asi, mille üle rõõmustada.

Aga midagi kentsakat ka. Ühes Võrumaa külakõrtsis, kui teised lauas veel juttu rääkisid, asusin ringi vaatama. Seinalt, mis on kohe välisukse vastas, leidsin raamitud käsitsi kirjutatud kirja kuskil neljakümnendatest. Läksin uurima, mis tähtis dokument see on ja avastasin, et see on kellegi kunagise majaomaniku viimne läkitus palavalt armastatud neiule ööst enne enesetappu!

"Jaa, tõesti, see mees ELAS ju selles majas, see on ajalooline dokument!" rõõmustasid kohalikud mu tähelepanu üle. "Tema voodi oli SIIN!" - ehk siis kohe välisukse kõrval oli see voodi olnud.

Muuseumiinimesed, kellele ma sellest rääkisin ja kes on ise palju välitöid teinud ja inimesi intervjueerinud, olid suht jahmunud. Eksponeeritakse ju paljut, aga enesetapja kiri kõrtsiseinal oli neilegi midagi uut.

Homme lähen uuesti küladesse. Pigem tahaksin olla see, kes seal elab, kui see, kes ühest kohast teise tormab.