Sattusin ühele üritusele, kus kurt mees kõneles, kuidas oli läinud tema aasta Hiinas.
Kuulajaskond olid ka kurdid. Kuna korraldajad olid arvanud, et tuleb ka teisi inimesi, siis oli kohal noorte andekate muusikute tiim ja viipekeele tõlk.
Mina olin kutsutud üritust juhatama, kuid seda sain teada toimuva käigus. Noh, mõtlesin, tühja kah. Mulle oli unustatud rääkida veel muidki asju, aga mis peamine, mingit juhtimist polnud eriti vaja, sest kurdid mind ju ei kuulnud nagunii.
Aga ma vähemalt teatasin, millal muusika läbi saab ja plaksutasin maruliselt... üksinda. Muusikud olid päris jahmunud. Ega seda sageli ei juhtu ka, et kutsutakse kurtidele kontserti andma.
Esineja rääkis muuseas ka sellest, kuidas ta õppis nii hiina keelt kui ka hiina viipekeelt, mis on meie omast erinev. See kõik osutus tühiseks, kui selgus, et ta on kutsutud külla pimedate juurde. Nii-et ta siis laulis neile hiina keeles ja põristas trummi kah.
Ma olin väga lummatud selle mehe kehakeelest. See oli nii ilmekas ja elegantne ja kiire, kuidas ta kogu kehaga näitas, mis oli juhtunud. Kuidas pimedad kohale komberdasid ja kuidas nad laulsid ja.
Tõepoolest.
Aga jah, muidu oli ikka natsa imelik ka. Eriti see muusikaosa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar