Viimane jää

"Ujuma minna küll ei tahaks," ütles autojuht ja teine mees kihistas ja noogutas.

Sellest ma sain aru, et meestel on natuke mure majas.

Olime merejääl maasturiga ja pidime sõitma 15km eemale laiule. Mõlemad mehed tunnevad sealset merd ja merepõhja ja kive ja liiva nagu oma taskut. Nad olid üsna kindlad, et see on enam-vähem viimane päev, kus sõitu autoga veel teha saab ja mina uskusin neid. Siiski riietusin nii, et ujuda saaks ja alajahtumisele kauem vastu peaks. Kotti hoidsin ka käes ja mobiili pakkisin veekindlalt ja käepäraselt.

Teel olime Kõrgelaiule, kus kunagi filmiti Robinsonide tõsielusarja. Kunagi oli seal kõrts, kus saarlaste ja hiidlaste halulaevamehed peatusi tegid, sellest on veel kaev ja kiviaedki järel.

Saar on imetore! Hubane ja väike, vaid 14 hektarit. Päike kuumutas ja oleksin tahtnud parem sinna jääda. Vaikus ka ja. Silmapiir.

Ilm oli udune ja autojuht oli GPSi kaasa võtnud. Vahel on udu nagu puder ja siis võib suund sassi minna. Ei näe ja keerutadki ennast näiteks laevateele. Lumi sulas silma nähes ja see oli hea, sõita oli kerge ja jääpragusid nägi kaugelt. Samas tõusis ka merevesi silma nähes ja see võib jääolusid muuta tundidega, tekivad uued praod ja ongi mokas.

Kui tagasi tulime, oligi paljudes kohtades juba vesi jää peal. Rannamehed ütlevad selle kohta, et õige oht tuleb siis, kui vesi ära kaob. See tähendab,  et jää muutub urbseks ja sealt edasi pudruks ja lõpuks on küll välimuselt nagu jää, aga sisult pehme nagu mannavaht.

Igatahes oli neil silmnähtavalt kergendus, kui rattad jälle maal olid. Mul oli hea meel, et laiu ära nägin.
Nüüd on muidugi uus mure kaelas - kuidas saaks ennast soojemal ajal sinna peale paariks päevaks laagrisse sokutada?

Aga ma tean, et mõned sõbrad küsivad juba, et miks nemad kaasa ei saanud ja teised, et miks ma sinna ronisin. No ikka töö, mis muud.

 

Robinsonidest jäänud ragapuu, millest on nüüd tehtud heinarõuk.

Kadastik

Saar hakkab siit.

Puhkekoht

Nii väike ta ongi.