Kodus ma ei lähe vahel mõnel vabal päeval uksest väljagi, ei taha lihtsalt. Tööle minekuks suudan vaevu tõusta ja autoni koperdada.
Saarel magavad kõik vähe, söövad vähe ja liiguvad palju.
Seal on see kerge. Tõusin ka ise peale kuuetunnist magamist naksti üles ja tormasin fotokotti selga upitades kohe õue. Polnud vaja liitrit kohvi ega midagi.
Käisin iga päev seal kümme kilomeetrit, mu kõht polnud tühi ja ma ei väsinud ära.
Linnas tahaksin ainult süüa ja toas istuda. Ilmselt on mu energiavajadus inimeste keskel nii suur, et lükkab kõik tasakaalud paigast.
Üks pere on otsustanud veel sinna kolida. Mees ja naine. Naine on töötu, mees rekkajuht, Lõuna-Eesti kodu on nad kuidagi ära tüüdanud. Otsustasid, et müüvad selle maha ja kolivad saarele. Muidugi on nad väga elevil ja püüavad mõelda, kuidas see kõik sujuma hakkab. Pooli asju pole kuhugi panna, teistel pole otstarvet - saarel pole ju elektrit, ainult see, mida saab ise teha. Seekord oli näiteks nii, et voolu oli vahepeal liiga palju ja külmkapp hakkas plõksuma. Siis pandi föön seinale vuhisema, et tarbimine oleks suurem. Vahepeal jällegi oli voolu vähem ja külmik tuli välja tõmmata.
Kõige keerulisem on veega. Seda saab praegu vaid ühest kaevust saare keskel. Veevedu on kõige raskem ja tüütum, sest loomad tahavad ju juua. Ja loomi on palju.
Vett ei tule ka kööki ega tualetti ja pesta saab kausis. Teate küll, nii nagu ikka on see Eestis olnud.
Aga see on pisiasi. Söövad nad hästi ja seda juba seepärast, et neil on aega süüa teha. Suur osa asju on enda sissetehtud ja omakasvatatud ka. Täielik öko, iga suutäis puhas rõõm.
Kuidas saada endale sellist elu, kus oleks küllalt aega ja küllalt ruumi ja jaksaks veel ka raamatuid osta?
Äkki suudan selle ühel päeval veel välja mõelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar