Mängisin lapsega malet, mõtted uitasid oma rada ja äkki tuli meelde üks veider asi.
Kui me omal ajal kolisime perega maamajja, kuskil kaheksakümnendate keskel, siis tõi see kaasa mitmeid muudatusi.
Olime elanud senimaani keskküttega korteris, vaibad siin, linikud seal. Siis oli meil äkki maja, kus näiteks köögis oli tsementpõrand. Heake küll, põrand kaeti puitkarkassi ja linoleumiga, sisse tassiti kapid, veepanged ja muu selline.
Lisaks tassiti sisse... bussiiste!
Ma ei tea, kust me neid saime, aga majapidamises olid mitmed koledad pruunid bussiistmed, mis olid pärit sellest nn lassbussist, millega me kõik rajoonikeskuste vahet sõitsime toona.
Mõned bussiistmed jäid maja välisseina äärde istumiseks ja üks veeti kööki. Ei no päriselt ka, ma ei kujuta ette, see on ikka nii naljakas! See bussiiste oli seal aastaid! Ta ei seisnud ju ise püsti oma metalljalgadel ega midagi, pidi alati kuhugi vastu toetuma ja see oli veel üks popimaid istumiskohti köögis.
Selle vahetas lõpuks välja üks isetehtud puukast. Ma ei tea, kas seal üldse kunagi puid hoiti, aga mingeid vaibakesi, susse ja kilekotte küll.
Kui bussiiste oli madal, siis puukast kõrge. Tegelikult oli seal hea istuda nii, et jalg toetas omakorda pisikesele lüpsipingile, mis peale lehmade kadumist tuppa oli edutatud.
Enamasti istusid seal otsas kõiksugu külalised, omainimesed kõõlusid siis pööningult leitud Lutheri vabriku toolidel, mis olid märksa ebamugavamad. Ega me ei teadnud muidugi, et need on Lutheri toolid, need oli lihtsalt vanaaegsed talutoolid. Õnn, et me neid kõiki bussiistmetega ei asendanud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar