Liiga suured riided kui märk

Kui viimati Vahemeri Hiiumaal kappe lappas, siis ta leidis sealt ühe hiiglasliku roosa T-särgi. Neid oli omal ajal terve virn, ta ise tellis need kuskilt ühe oma misjonipundi plikade jaoks.
"Sa vaata, kui suur," venitas ta selle XXLi nüüd laiali. "Miks meil pidid nii suured särgid olema? See on ju põlvini! Ma ei ostaks endale enam eluilmas sellise numbri riiet!"

See tuli mulle täna meelde, kui koristasin ja vaatasin möödaminnes pakki vanu pilte. Mul endal ka on igal pildil sellised telkmantli tüüpi asjad seljas, et täitsa lõpp!
Mul siiani käivad veel mõned selle aja Vahemere pluusid, kuigi enamasti on asi nii, et üldiselt need vanad riided on talle kõik jube suured ja mulle ammu liiga väiksed.

Naiste kohta öeldakse ja minu kogemusel peab see ka paika, et muutuste puhul tehakse midagi oma juustega. Ja et kui on palju pingelisi mõtteid, siis tahetakse alati juukseid ikka lühemaks ja lühemaks närida (mitte segi ajada nendega, kellel on lihtsalt vähe juukseid, mis mingis pikas lõikuses ei hoia!).

Aga mida tähendab see, kui inimesed kollektiivselt kannavad seljas telke? Et neile meeldib avarus? Või et nad hoopis püüavad näidata end suuremana, kui on? Ehk siis on suures kossakas ülekattes kuidagi turvalisem?

Ei saa ka ajada seda suurte riiete valikut lahtrisse, justkui poleks muud olnud selga panna. Mäletan, et olin endaga väga rahul, kui tellisin Hobby Hallist komplekti (6 tk) kõige suuremaid T-särke ja sain vastavalt meeleolule kanda sobivat värvi asja, mis pildilt näib praegu ümber keha volditud kardina moodi.

Njah. Teinekord skännin siia mõned illustreerivad pildid ka juurde.