Selle peenikese massinaga peaksin sõitma homme Moostesse salvestusele.Täna tõi kolleeg auto oma hoovi pealt toimetusse, et saaks tankida ja mina saaks paar tiiru teha.
Pärast tankimist masin enam käima ei läinudki, vähemalt mitte võtmest.
Lasin ajada välja meistri, kuigi kiirustav kolleeg oleks mu parema meelega oma teed saatnud kõige selle kollase autoga.
Miskipärast ma ei uskunud, et asi on akus ja ega olnudki - oli hoopis süütelukus.
Meister helistas just natukese aja eest ja nagu ma aru sain, siis saan käru homme käivitada vanal heal viisil - juhtmetest.
Asi algab retrolt, auto lükkamisega, läksid kohe rõõmsaks need naised, kes veel kaasa tulevad.
Üks on varunud kollaseid õhupalle meeleolu loomiseks, teine peab simmanist loo kirjutama.
Kaasa on lubanud tulla ka Merepiilu ja tõsijutt - see on küll koht, kuhu ta sobib (kui tal nüüd midagi pakilist vahele ei tule).
Saab siis imet näha. Autojuht ütles küll süngelt, kui kuulis, et kõik tahavad autoga stiilselt sõita, et Tartuks on see isu neil ilmselt otsas.
"Lähevad seal liinibussiga edasi," ennustas ta süngelt.
Ah, mehed kipuvad ikka hädaldama. Kellel saab olla midagi selle vastu, et istuda tunde sõjaeelsest ajast muutmata kuju säilitanud automudelis, mis on 40 - 50 aastat vana, vormist väljas diivanitaoliste istmete ja hulga naljakate lülititega?
Kohendage barette, daamid ja härrad! Me sõidame, mis mürin!
1 kommentaar:
ei vahetanud seda tanki midagi bussi vastu
Postita kommentaar