Eluga tagasi.
Jõudsime Moostesse Tallinnast kolme tunniga, auto sõitis kenasti. Vahepeal sadas vihma, siis selgus, et kojameestel on mingi oma režiim, millest üks oli jupikaupa töötamine.
Siis läks palavaks ja saime selgeks, et osad aknad käivad lahti, teised mitte.
Pidurid kadusid ära ühel korral, vesi sai otsa samuti ühel korral, bensiin ka ühel korral.
Plaan ööbida troopilises lõunamaa öös läks aia taha, sest viisime lahkelt kollegi põhjarannikule, mõeldes, et võima magada tšillilt ka rannas. Paraku läks peale Jõgevat üle taeva hall vööt, ilm muutus, 30st soojakraadist sai 15 koos udu ja tuulega, mis plaanitud ööbimiskohas osutus tormiks.
Ahh, elu!
Keset ööd jõudsin koju, hommikul ärkasin lõhnava lilleaasa asemel oma voodis ning nägin riiulitel tolmu.
Selsamal hetkel sain elust tugeva pohmelli.
Ainsa pehmendava ravina näen võimalust sõita linna, osta Boris Lehtlaane CD ja kuulata laule: Päike on hõõguvalt kuum, Kodu ja ristikhein ja Halloo, kaugejaam.