Rakverre vanaisa juurde sõites vaatasin, kuidas ta autos magab ja mul tuli meelde, et alles ta oli oma turvahällis, väiksed pontsakad jalad kõlkusid üle ääre veel. Nüüd ta tahab juba ees istuda, et saaks jalgu sirutada.
Ja kui me käisime jalutamas Rakveres teatripargis ja jõudsime mänguplatsini, kus ta kunagi ronimas ja mängimas käis, siis ta imestas, et miks seda on vahepeal madalamaks tehtud.
Panen mõned eelsünnipäevade pildid siia. Eelmise aasta kogemusele toetudes me ei võtnud midagi ette ja kutsusime klassikaaslased kohe otse koju mängima. Parimaks asjaks kuulutati tänavu koduaia jalgpall ja soojad viineripirukad. Keerulisemad programmid ja pipstükid võib põhimõtteliselt sisse soolata, näib, et laste elu on niigi keeruline juba küll. Lastagu rahus palli taguda ja lihtsaid asju vohmida ning asi mutt!
Jalka:
Ronimisasi Rakveres:
Madalamaks ehitatud mänguplats pargis:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar