Alustasin puhkust nii, et läksin eile õhtul Jumindal elavale kolleegile külla. Tema kodu lähedal on imekaunis rand ja mõtlesin, et oleks kena seal magada.
Jutuajamine kujunes üldiselt pikaks ja kui ma lõpuks oma kolaga mere äärde sain, siis olid paremad kohad juba ära rabatud ja normaalsed paigad kõik autosid täis.
See oli veider, sest küla paistis muidu üsna inimtühi. Ei saanudki aru, kus kohast need inimesed olid sinna sattunud.
Pärast mõningast ekslemist ja keelumärkide eiramist leidsin muheda koha, mis nagu hiljem selgus, on selle küla süda, hing ja peopaik koos külakiige, lõkkekoha, ujumiskoha ja laste mänguväljakuga.
Nii-et öösel voorisid minust mööda noored, kellel oli vaja natuke kiikuda, vara hommikul aga veeti ähkides käruga paati ja siis tulid juba tegutseva küla hääled ise.
Sel ajal, kui keegi ei käinud, oli väga mõnus, tuul ulus pea kohal, sääsed lendasid pettunult pinisedes kinnise magamiskoti kohal ja meri kohises kogu raha eest.
Aga jah, kui see küla hakkas ärkama, siis tõusin ka mina. Hea oli - kohe sõitis mu voodi kõrvale traktor puukoormaga, kust kaks reibast vanameest asju jaanitule asemele hakkasid tõstma.
Istusin siis niisama rannas päikse käes, vahepeal toetasin pea läpakakotile ja vahtisin paati merel.
Siis nurusin kolleegilt välja kohvi ja lahkusin sest kaunist paigast.
Paari tunni pärast helistas kolleeg ja teatas, et külavanem rääkis, et hommikul oli rannas kalakaitseinspektor. Koos musta portfelliga.
"Ei tea nüüd, kui paljud mehed võsast hiilisid oma salavõrkudega ja merele ei saanud," kõhistas ta lustakalt. Aga külavanemale oli ta siiski öelnud, et see oli tegelikult ainult üks MLi ajakirjanik, kes neil külaplatsil põõsa all magas.
Sellest on kahju. Porfelliga inspektor on nagu lahedam, kui niisama põõsa all magamine.
1 kommentaar:
Portfell kõlab ägedalt, vaimusilmas seostub see sõna sõnadega, näpitsprillid, kikkhabe ja viinapudel, loodan, et sul on need asjad kõik olemas ikka.
Postita kommentaar