Käisin matustel. Sellist asja pole ma veel näinud. Noored nuuksusid kiriku seina najal juba enne liturgia algust ja kes perest veel vastu pidas kuidagi, murdus siis, kui kiriku noorteansambel laulis rõdult Mariele "You rise me up".
"Väga palju noori ansamblis," ütlesin hiljem väljas vaimulikule.
"Üks nüüd jälle vähem," heitis see kibedalt.
Nutt, nutt.
Ja see, kuidas neli venda, pisarad voolamas, õe kirstu kandsid, ei saanudki muud tuua, kui veel nuttu.
Surnud õde sai pai viimase hetkeni ja kui kirst viimaks hauda lasti, siis tuli ka vaimulik oma tekstiga vaevu toime.
"Ma pole nii palju nutvaid noori veel näinud," ütlesin ühele tuttavale, kes pori seest oma kontsi välja kiskus.
"Mina olen. Matsime Pärnus korraga kuus noort... seal neid... oli... veel rohkem," vastas ta lühidalt.
Kui kirst lõpuks hauas oli, muld peal ning suur ja lai lillevaip kõige üle, siis läks rahulikumaks. Või vähemalt tundus nii.
Matustele saabunud vanemad mutikesed olid kaasa võtnud hulga küünlaid - üks käimine ju - ja süütasid neid ammusurnud tuttavate haudadel.
Aga mis seal ikka. Hea, et see nüüd möödas on ja halb, et üldse juhtus.

Matusel olekule kulus terve päev, mis pani jälle mõtlema sellele, kui olulised niisugused asjad eestlastele on.
Samas - kõik rahvad on omamoodi kiiksuga. Kuulsin, et ameeriklased veavad viimasel ajal surnute tuhka endaga kaasas, eriti laste oma ja puistavad seda igale poole, noh, et laps saaks ka nagu siis kõigisse neisse kohtadesse.
Juudid jälle viivad austuse märgiks hauale kive ja peavad sageli kalmistul käimist halvaks kombeks, aga kui õigel ajal ei käida, siis on ka see jälle halb.
Aga see selleks. Lõpuks - meeldib see inimestele või mitte, maailm kuulub elavatele - näiteks sulle, kes sa seda teksti loed ja mulle, kes ma seda kirjutan.

Ja elu läheb muudkui edasi.