Argiselt

Viimased sündmused ei ületa õieti isegi blogi uudiskünnist - näiteks suviste ilmade saabumise puhul lülitasime pidulikult sisse külmiku.
Asi on piimas, mis kohe hapuks soojaga läheb, muidu meil eriti midagi säilitada ei ole, sest elu on näidanud, et need asjad, mida kohe ära ei sööda, noh neid keegi ei tahagi.

Siis sai Karl õudse kevadviiruse ja köhis täna kogu öö. Mul oli temast kohutavalt kahju, söötsin aga ühte rohtu ja teist ja oleks ka sooja piima keetnud, aga ta palus viisakalt see hommikuni edasi lükata.

Köhimise vahele ta natuke magas ja rääkis unes igasugu asju, näiteks: "Sama sõna mitmuses! Ma ütlesin - mitmuses!"

Ning kolmanda märkimisväärse asjana mõtlen digiboksi üle. Postkasti tuleb pidevalt ähvardavaid pressiteateid, mis annavad mõista, et alates 1. juulist algab maailma lõpp ning kuna telerist tuli ka jälle see, kuidas Iff digiboksi paberist harutab, siis panin teleka hoopis kinni.

Nagunii on arvuti ekraan suurem, kui teleka oma, mis siiani on töötanud ämma vana roostes antenniga. Talvel libedaga ja muidu suure tuulega kippus antenn katuselt maha prantsatama ja praegu on see vana kõverik toetatud pesurestile (ka see kukkus kogu aeg pikali, kuni keegi hea inimne resti nööriga maja külge sidus).

Ilmamuutustega tuleb keegi saata antenni keerama ja siis ise toast karjuda: parem! halvem! nii on hea!

Minu poolest võiks see nii jäädagi.