neljapäev, 5. november 2009

Perekond Ablas lõunal

Et perearsti soovil käisin last ultrahelis näitamas. Pidin selle eest maksma 150 krooni ja kulutama hulga aega, aga tasuks on meeldiv teadmine, et tal on ilusad neerud ja üldse on kõik korras ja nii nagu peab. Mida oligi arvata, aga olgu.
Pärast läksime ilusate neerude omaniku tungival soovil ühest pitsakohast läbi. Telefoniga rääkides ja asjasse süvenemata tellisin soodsa päevapakkumise ja istusime seda ootama.
Karl läks juba kärsituks ja mina jõudsin teepoest läbi lipsata, kui hei hoo! - seal see oli - hiigelsuur pannipitsa, suurem kui laud! No ja mina lapsega seda jahmunult vahtimas.
Laps kihistas vaimustusest, plaksutas käsi ja ütles, et see on parim koht, kus me käinud oleme.
Põrnitsesin pitsalarakat ja küsisin, kas neil on ikka nii suurt karpi, et saame ülejäägi kaasa võtta.
Ja siis istusime nagu mingid õgardid, pitsa ühel laual, taldrikud teisel ja jahvatasime seda nii, et puru tuiskas.
Nüüd oleme kodus ja puhkame.
Poodi pole ka vaja minna - toiduvarud on ju olemas.

1 kommentaar:

Ammannaivo ütles ...

Närin siin eilset kringlikontsu töö juures ja loen kui hästi tised elavad ja söövad. Aga tegelt see on vist see pizza seal viimsis kus ma allahindlust saan oma kodukaardiga ja kupongidega, peab hakkama sinnapoole rühkima ja muidugi tuleb enne sisenemist piiluda, et perekond Ablast seal ei oleks :-))