Loogika

Oodates, millal laps oma koduste töödega lõpetab, pikutasin sängis ja mõtlesin asju a la jabur teelaudkond.
Näiteks, et näe inimesel on kaks jalga, aga hobusel neli... ja kas hobusel suurel kiirusel kapates on vahel ka kõik jalad ülal... ja kui palju jalgu ta saaks korraga õhus hoida, ilma, et kukuks.
Lõpuks hüüdsin last ja küsisin, kas inimene saab korraga mõlemad jalad üles tõsta.
"Oot," küsis ta kohemaid minu juurde tulles. "Sa mõtled nagu nii..." ja heitis kähku selili ja tõstis mõlemad jalad üles.
Geniaalne! Ta isegi ei püüdnud seistes neid tõsta, nii nagu mina ette kujutanud olin ja kui ma sellest rääkisin, naeris natuke andestavalt ja läks oma laua juurde tagasi.

Kahjuks täiskasvanud kaotavad (ilmselt töö tõttu) kiiresti lapsena omatud terve loogika. Seda näitab juba see, et täna sain teate algklasside listi loomisest, kus öeldi, et neil, kes soovivad listi kirjutada, tuleb seda antud aadressil teha.
Lapsevanemad said aga aru, et kui nad tahavad üldse, kas nüüd või edaspidi kirjutada, siis peavad nad sellel aadressil seda teatama ja ülilühikese ajaga oli postkast täis nappe teateid: tere! kirjutan!
Seejärel hakkasid tulema sama lühikesed, aga palju emotsionaalsemad röögatused, kus paluti lollus lõpetada ja postkasti saastaga mitte ummistada listi aadressil jama postitades.
Hirmus mõelda, mis oleks saanud, kui esimesel osal inimestest oleks palutud korraga mõlemad jalad tõsta...