Avasin e-kooli ja leidsin, et laps on saanud juba hulga hindeid: kuus viite ja kaks nelja.
Ise ei teadnud ta sellest midagi, oli päris üllatunud. Ega õpetaja neid ju salaja ei pane, aga ... näib, et mingi osa asju läheb Karlist lihtsalt mööda.
Näiteks see, et kooli on vaja kaasa võtta 2- 3 kuusekäbi, nüüd ta otsib neid taskulambiga. (Lisaks on vaja veel ühte tammetõru, hernest, tomatit ja kurki.)
See vajadus alailma midagi toredat ja põnevat kooli tassida on väga tüütu, nagu teine tööpäev algaks koju jõudes, kui laps tuleb kõigi oma siis-me-pidime-veel-kodus asjadega.

Aga praegu läheb tal siis teine nädal purjetamist. (Septembris saab tasuta proovida purjetamistrenni.) See on siiani olnud üks paras logistiline maksahaak, laps aga on saanud selgeks sõlme nimega kaheksa ning teab, et laevas ei ole ühtegi nööri, on otsad.
Ta on täitnud treeningpäevikut, joonistanud sinna Optimisti ja kirjutanud juurde juppide nimed. Samuti on ta saanud ise tüürida paati ja leidnud olevat selle väga raske.
Täna oli küll kena näha, kuidas lapsed sealt trennist mere pealt punaste põskedega tulid, aga ma kardan, et ega ta ikka ei saa sinna jääda. Purjetamine on korvpallist paarsada krooni kallim ja palju keerulisem on seal käia.
Lisaks on talvel osa trenne laupäeval, mis nullib igasugused väljasõidud maale, see-eest käib trenn edasi ka suvel ja siis saavad lapsed paate kasutada ka rohkem.
Mina kahjuks sinna Optimisti eriti ei mahu ja end uhkele merepiknikule nagunii sõidutada ei saa.