Käisin Viimsi vabakoguduses Ingmar Kurge kuulamas. Ingmar Kure mõju minule on tavaliselt selline, et mu silme ette kerkib hubane pilt, kuidas istun kenas hämaras ruumis, mis on maast laeni täis vanu ürikuid, laual on mahukas savikruus, peen läppar ja mina seal vaikuses teoloogiliste tõdede üle mõtisklemas.
Ingmar on nimelt üks õpetatud mees, kes oskab oma üüratute teadmiste juures võluvalt lihtsalt inimestega rääkida ja keegi ei pane pahaks, kui ta tunnistab mõnes asjas oma kahtlusi.
Nojah, lisaks armastab ta vanu baptisti laule ja tema juhtimisel rühkis väike kogudus vapralt läbi kümnekonna pikkade ja rohkete salmidega laulu. Ühes oli oma kuus väga pikka salmi.
Kogudusega on liitunud ka vend H. abikaasaga. Vend H. on tähelepanuväärne sellepoolest, et tema jutt ei lõppe päeva, nädala ega kuuga, olgu siis teemaks, mis iganes. Tema hetkelist tähelepanu kõrvalekaldumist kasutades lipsasin välisukse juurde ja leidsin selle lukus olevat.
Lõgistasin siia ja sinna, miski ei aidanud, pidin häält tegema.
- Vabandust, mulle näib, et ma ei saa teie kirikust välja, teadustasin inimestega juttu jahvatavale vaimulikule.
- Mis! Juba lukus! hüüatas see ja kohe joosti otsima meest, kellel on võti.
- Kas ongi nii, et inimesed sisse ja uks kähku lukku, küsisin oodates.
Vaimuliku ja temaga rääkivate inimeste meelest oli see nii hea nali, et minust nad sinna naerma jäidki.

Mul tuleb meelde, et samas kirikus oli eelmine kord see jama, et sinna ei saanud SISSE.
Vahemeri pidi sealt kellegi mahaunustatud prillid ära tooma ja kui ta ust puudutas, hakkas üks sireen jubedalt huugama ja inimesed majas tormasid edasi-tagasi.
Hiljem selgus, et see polnud siiski Vahemere süü, samal hetkel olevat lõhkenud veetoru ja alarm läks seepeale tööle.
Näh, asju juhtub, eks ole.
Ma lähen vaatan nüüd, kas mul on sellist mahukat savikruusi, mida arhiivi kaasa võtta.