Selline asi juhtus, et sattusin jube kidakeelse külamehe otsa. Kelle meedia tähelepanu on vaikseks õpetanud. Aga ta ei rääkinud kohe peaaegu üldse, ainult ühesõnalisi vastuseid andis kobavatele küsimustele.
Aga kiiret polnud, laps kiikus mingi köie otsas, mina istusin ja sõin lauale pandud magusaid õunu. Võtmeisik sügas end vastu posti, tema pea 90 aastane ema tõstis mulle taskust uusi õunu ette.
Vaikisime.
Krõuh-krõuh närisin õunu ja ikka ära ei läinud. Kiiret ikka veel polnud ja võin ka vait olla. Päriselt. Mammi võttis taskust veel õunu ja ohkas.
"Nii hea, kui ikka jutukaid inimesi satub käima, saab ka mõne sõna juttu ajada," ütles ta siis.
Pidin õuna kurku tõmbama. Siis olin vait edasi. Poeg ja ema aga hakkasid rääkima. Kuna nad alustasid ajast 68 a tagasi, mil ema sinna tallu abiellus, jõudsin veel kaua vaikida ja õunu süüa.
Aga nüüd olen linnas, siin on tempo teine ja valitseb üldine koolipaanika.
Ka mina jooksen sellega kaasa.
Teksad Karlile: 5 poodi, kaks kaubanduskeskust, 8 paari proovitud pükse - tulemus 0. Õnneks oli vajalik paar Palivere Marika kirbukas.
Viikarid: 7 poodi, kolm kaubanduskeskust, 9 paari proovitud pükse - tulemus paar parajaid Pirita Selverist ja lapse õud ja vastumeelsus veel millegi proovimise ees.
Ka mina ei soovi enam ühtegi poodi minna. Kahjuks sellest ei pääse - klassijuhataja saatis juba kirja, mille manuses hiiglaslik nimekiri vajalikest kunstitarvetest.
Samuti külastasime uhiuut koolimaja, mille vald ehitas teise ja kolmanda klassi lastele - kokku hakkab majas õppima 340 last.
Aga sellest kõigest ei soovi ma praegu rohkem rääkida.
Vahemeri meenutas, et nende Kasari põhikoolis rääkis direktor kooliaasta avaaktusel alati sellest, et 1. septembril algas II maailmasõda...
See polegi nii halb võrdlus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar