pühapäev, 26. juuli 2009

Saaremaalt tagasi

Oh, kui hea oli näha sugulast, kellega me koos kunagi jõudsalt hulga pahandusi tegime ja tema üksi veelgi enam!
Mutta kukkunud lapsed tegid talle nalja, kõrvalisel kruusateel vilistas ta turvavööle, merele läheb päästevestita ja üldse istus ta kevadel kolm nädalat pea üksi ses unustatud maanurgas ja viis vahepeal ajaviiteks merre võrke sisse.
Aga mis mulle eriti meeldis: möödudes talust, mille õues pulmalised parasjagu meeste särke lipuvardasse tõmbasid, pidas ta auto kinni, karjus ahoi mehed! ja tegi rahus pilte.
Sellist inimeste tülitamist peetakse enamasti minu veidruseks.
Ah soo, aga ta meenutas ka iseloomuliku juhtumi vanaisa kohta. Vanaisa oli nimelt suur loodusearmastaja ja sai kõigi elukatega alati kenasti toime.
Kord lapsed kuhugi saarenukile ilma vaatama viinud, nägi ta rohu sees väikest rästikupoega.
Vanaisa võttis ussi kohe pihku ja näitas lastele ka, et näete mihuke armas...
Lapsed lasid ussi omakorda käest kätte ja lõpuks leiti, et kõige rohkem meeldib rästikule olla sugulane A. süles. Noh, siis ronis kari jälle mootorratta külgkorvi ja põrutas koju, rästik ilusti kaasas.
Pärast mängiti sellega veel tükk aega, isegi foto tehti, kus A. istub maas, uss peos ja kõik teised seisavad poolkaares selja taga.
Vanaema pani selliseid asju tavaliselt pahaks, et a) uss üles korjatakse ja b) koduõue veetakse!
Ma ise mäletan, et kord vanaisaga karjamaalt tulles märkas ta kadakapõõsas ussi vana kesta ja tahtis kohe lapsele näidata, milline uue kuuega uss ise on. Ragistas ja saputas põõsas tükk aega ja nentis pettunult, et küllap on "vana siit juba minema läinud".
Minul küll kahju polnud, ma kartsin madusid 16. eluaastani nagu tuld.
Aga nüüd oli päris kahju, kui Karl jubedalt rannas ehmatas, sest üks siksakilise seljaga härra susises ta peale ja vingerdas vihaselt kivide vahele minema.
Õngitsema minnes sattusime aga kohta, kus nastikud ujusid vees edasi-tagasi, kaelad püsti ja pikutasid päikse käes. Kui mu enda jalgade juurest ka kolm saledat selli minema roomas, olin nõus, et võiks tõesti eemale minna.
Kahjuks unustasin sellest sugulasele rääkida. Kujutan ette, et ta oleks jalamaid randa tormanud ja lapsegi kaasa vedanud, et toredad maod üle vaadata.

Kommentaare ei ole: