Pühapäev, 12. juuli 2009

Kihnus käidud

Et käisime siis Kihnus Vahemerega, kumbki esimest korda. Esiteks oli minekupäeval selline tuul, et hommikune laev ei väljunud ja õhtune laev kiikus lainetel kaunikesti lõbusalt.
Sadas kah. Kihnlastel on selline ringkaitse, et nad kõik ütlevad ühesuiselt, et metsik telkimine ei tule nende saarel kõne allagi, iga maatükk kellegi jagu. Tegelt oleks saanud küll. Aga olgu, telkisime korrektselt selleks ettenähtud alal, millega käis kaasas plusse (vesi, tualett ja korralik lõkkekoht) ja miinuseid (samal platsil peetud ülikärarikas suvepäev koos hirmsa ööga).

Siin näete, kuidas Paju talu perenaine kenas triibuseelikus toolil istub ja lehma karjatab. Triibuseelikuid müüdi lahkelt ka turistidele, kõige odavam oli 1900 krooni. Küllap oleks saanud ka tingida, müümishuvi on kihnlastel kõva. "Kört sobib kõigile," kinnitavad nad silmagi pilgutamata ja ei hooli ka sellest, et enamik neist endist näeb sellega välja üsna pumpsakas.
"Eks neid värve ole igasuguseid," teatavad nad veel ja on suuremate selgitusteta valmis turistile jalamaid maha ärima sintriipu kördi, mida saarel traditsiooniliselt kantakse leinamärgiks.

Siin pildil näete väga kurja Vahemerd. Teel kaunisse liivaranda sattusime veetakistusele - kogu külateed kattis kohati põlvekõrgune vesi. "Mu kott saab mustaks," lõugas ta. "Mu rihmikud saavad märjaks!" No ja veel ühtteist. Pärast tegime ilusaid pilte ja käisime ujumas. Oli tore.

Külakiigel vana (mahapõlenud) rahvamaja lähedal.
Kihnu me jõudsime neljapäeva õhtul ja ära läksime laupäeva varahommikul.
Nii- et saarel me käisime ringi reedel ja jõudsime selle ajaga vaadata üht rändrahnu, üht mälestuskivi, üht kaitsealust tamme, üht kõrtsi, üht majakat, kolme külapoodi ja ratastel läbi sõita enamiku suuremaid ja osa väiksemaid teid.
Vahemeri arvas tagantjärgi, et oleks pidanud ka kalmistul ära käima. Ma arvan, et oleks ehk pidanud kohalikult diskolt läbi astuma.
Üldiselt - oli üks neid väheseid päevi, mille kohta võib öelda: täiuslik.

Kommentaare ei ole: