Käisin täna Raamatukoi vanaraamatupoes, koos Vahemerega, kes tahtis mingeid asju Tallinna vanalinna kohta.
Ma leidsin ühe odava Dontsova ja küsisin sealtki veel 10 krooni maha.
- Kuidas muidu, küsisin müüjatelt.
- Mis siin olla saabki, kui kõik ostjad on sellised nagu teie, turtsus see ning arvas, et küllap hakkavad kunded varsti puhtalt selle eest raha küsima, et nad poes raamatuid lehitsevad.
Areneva vestluse käigus ilmnes, et müüja on usin Maaleht.ee lugeja ning kõige enam avaldas talle muljet video printerit parandavast kassist. Tal endal oli kassiga kampsun seljas ka.
Tegelikult - raamatupoe töötajana pidanuks ta küll teadma, et vahel parandavad kassid ka priimuseid ja vot see on alles pilt! Aga see selleks.
Siis läksime edasi Apollose, kus arvuti näitas, et üks Pratcheti viimati ilmunud Postiteenistus (postiteenistus peab toimima hoolimata sellistest takistustest nagu vihm, rahe, lörts, koerad, Suure Toru kompanii, palgamõrtsukas ja Ankh-Morporki Postitöötajate Ordu Heatahtlik ja Sõbralik Ühendus) PEAB veel kuskil olema, ent kiire detektiivitöö avaldas piinliku tõe - üks müüja oli läinud seda koju lugema.
Lisaboonus väikse palga eest? Algul mõtlesin, et kirjutan ja kaeban, kuid teisalt ... inimene, kes nii väga Prachetit tahab lugeda, ei saa ju olla lõpuni halb.
Rahva Raamatust sain sama asja 5% alega.
Vahemeri ostis veel mingeid vanalinna müüre kirjeldavaid teoseid ja arvas, et Prachett on tarbetu kulu.
Nagu Vend märkis - sellisel juhul on seletamine aja raiskamine.
Vaadake siis seda kassi hoopis. Nagunii on maailm veider koht.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar