Pirukatest ja kahuritest

Täna käisime ema uues majas pirukaid söömas. Võtsime kaasa ka labida, et kohe sibulapeenar ära kaevata, aga kohapeal selgus, et polegi nagu kuskile seda rajada. Kus õunapuu, kus põõsas, kus lilled. Ja siis kohe naabri aed ka. Lõpuks kaevasime siis murust riba üles, sest teate, sibul ja porgand peab ikka omast käest ...
Kuna ruumi on vähe, siis tuleb ilmselt peagi kõne alla rippaedade rajamine, millest võiks saada originaalne Türi vaatamisväärsus.

Aga see selleks. Neljapäeval käisin Tapal kaitseväelasi vaatamas. See oli imetore, sest ei pidanud istuma kogu päeva kontoris, vaid lippasin mööda metsa ja künkaid ja pidin natuke jooksma ka, kiiver peas.
Jooksma pidin sellepärast, et meile lubatud kohaliku tähtsusega ajateenija oli puhkusele lastud ja kuna mina ja Saaremaa Oma Saare ajakirjanik tegime sellest hiiglama numbri, siis saime lisaväljasõidu metsa polügonile, kus käis laskeharjutus.
Meie traagilist ühisesinemist oleks võinud tegelt filmida, see oli päris koom. Umbes nagu:"Mulle lubati tuba vanniga, kus see on, küsin ma teie käest!" ja siis saarlane veel kirjeldas piltlikult, kuidas peatoimetaja tal naha maha võtab, kui ta ilma saarlast pildistamata koju läheb ja mina rääkisin, kuidas me enam kunagi üheti lugu ei kirjuta kaitseväest, vähe puudus, et oleks visanud end pikali ja hoidnud hammastega pressiohvitseri saapast.
Õnneks oli kohal endine Virumaa Teataja ajakirjanik, kes on seal nüüd värske pressiinimene ja tema sulas selle kõige peale üles, sai loa suurtükkide juurde minna ja siis me seda kohe tegime ka.
Kusjuures Rapla ja Võru ajakirjanikud jäid ka ilma oma meheta, aga neil vist on leebemad peatoimetajad, kui Järva ja Saaremaal.
"Jälle ma olen oma kontsakingadega metsas, mida need mehed küll mõtlevad," halas pressiinimene. Eelmist tema ametikohal olnud naist kutsusid sõjaväelased pressitibiks ja tundus, et see pole kõige kuumem hüüdnimi ta meelest.
Mulle kahurid meeldivad, paugud ka. See natuke korvas seda ülinõrka korraldust, kus keegi naiivne planeerija oli arvanud, et 25 ajakirjanikku jalutab üksteise sabas kolonnis viksilt edasi tagasi ja kuulab hoolega iga sõna. Fotograafid jooksid kohe laiali ja ajakirjanikud tülitasid inimesi, keda polnud kõnelemiseks instrueeritud.
Ja seda mitte kiusu pärast vaid ettenähtud kava oli lihtsalt infovaene ega andnud toimuvast tõest pilti. Seetõttu saime parimad pildid sealt, kuhu poleks tohtinud minna ja parimad jutud inimestelt, kes poleks pidanud rääkima.