Eile osalesin jalgsimatkal admiral Johan Pitka mälestuseks. Kõigepealt sõitsin autoga kohta nimega Peetri ja siis kaitseliitlaste bussiga ca 20 kilomeetrit edasi kohta, kus admiral olla sündinud. Terve tee painas mind küsimus - kuidas kohas, kus pole isegi mitte jõge, sündis isik, kes üle kõige maailmas soovis minna ja purjetada kaugetele meredele?
Hiljem arvas matkakaaslane A., et küllap ta tundis mere kutset... nagu Sipsik. Mina tundsin ka igasuguseid kutseid, kui matk algas metsiku galopiga kuhugi metsade ja hiljem põldude vahele.
Ma pole iial tundnud nii suurt rõõmu väiksest peatusest, et asetada lihtne, tagasihoidlik pärg Vabadussõjasamba jalamile ja kuulata paari-kolme asjakohast kõnet.
Aga siis läks asi edasi kuni väikse pirukapausini ja siis ilma igasuguse pausita Peetrisse. Oi, see oli pikk! Va Peetri kirik aina paistis, algul ees, siis kõrval, siis tundus, et nüüd oleme juba möödas, aga lõppu ei tule veel...ja seal Peetri poe juures mu jõud lõppeski.
Puusad nagu suusad! - teatas teine A. ja lubas panna end aegsasti plastmassliigeste järjekorda ja käskis mul edasi vantsida, sest tasuta supp on juba käega katsuda.
Täna, teisel päeval on mul natuke raskusi tugitoolist tõusmisega. Seetõttu asusin tegema juustele hennakuuri uue puruga, mille Vahemeri Assuanist tõi ja otsisin netist selleks uue retsepti, täiendasin seda veel pisut ja ma pean ütlema, et on teine vist õige tõhus - kindad värvusid roostepunaseks ja laubale, kuhu möginat läks, jäi kahtlane triip. Näis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar