Sain raamatukogu mahakantud raamatute riiulist mõne aja eest pisikese 1944 aastal välja antud päevinäinud luulekogu, autor Aira Kaal, pealkiri „Ma ei anna relva käest”.
Sisaldab suurepäraseid luuletusi nagu „Töölisnaine lapse ootel”, „Esimene nõukogude suvi Eestis”, „Fašistlik Koidula juubel” ja palju muudki.
Mitmeid mõtteid tekitas aga luuletus „Kiri”:
Sain mehelt kirja,
Et ta sõtta läinud, ja uudne uhkustunne haaras mind.
/.../
Ka mul uus töö on sõjarindel leit.
Käed õlised,
Ma mootorite müras
Ta peale mõtlen,
Saates tervitust.
Mu armastus nüüd rooliratas,
Temal –
Püss, valvekord ja rünnak,
Kuni võit
On kindlalt meie,
Vaba rahva päralt.
Need õrnused, mis väärind, armsam, sind
Töös masinaile täna pühendan /.../
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar