Soo ootab!

Eile toimus kiire retk sohu, kus vesi oli ootuspäraselt muutunud jääks, vilistas kibe kagutuul, kõik loomad olid peidus ja lendas ringi ainult üks suur ja must lind. Selgituseks ma ütlen veel, et selle raba ma leidsin kevadel juhuslikult kodu tagant metsast ja see on sellest peale olnud üks mu lemmikkohti. Ja ma jagan seda hea meelega igaühega, kes vaid viitsib kaasa tulla.


Nägin ühest loodusfilmist, kuidas pingviin heitis jääle kõhuli ja lükkas ennast jalgadega siuh edasi. Tegin ka nii ja olgu, mu jalgade töö ja sulestik polnud tõesti nii head kui pingviinil, aga see-eest oli mul fotokas.




Suurepärased väikesed saarekesed, kuhu soojal ajal jalgsi niisama lihtsalt ei pääse.

Talvine jõhvikas pidavat olema täielik c-vitamiinipomm. Need olid ka muidu suurepärased ja jube maitsvad ja ee... noh mõnusalt karged ja jahutavad ka. Pärast seda kui hambad süües külmetama hakkasid (minul) ja näpud marjade korjamisest kangeks jäid (Merepiilul) läksime edasi in spe, et jõhvikaid on samas kohas suveni.

Kes tahab ka ilusasse soosse minna, tulgu aga mulle külla. Teeme mätta peal priimusega teed ja vähemalt selle ilmaga pole karta, et kuum jook suu kõrvetaks. Praegu oli soos ka sellepärast väga hea, et pole lund, milles tuleks sumbata.

Ja hetk kargest hommikust Rakveres (vaade mu isa aknast), kus kolm kavalat hakki olid külmaga küljed kokku pannud.

La bella vita!