Kodumajutus

Vormsil

Olen uskumatul käigul Vormsi saarele. Kõik inimesed on nii lahked ja rõõmsad nagu oleks nad mingit tabletti võtnud.
Keegi isegi ei kaeba teise peale. Hämmastav.
Eile sõitsin rattaga siin 30 km maha, lõpuks hakkas sadama. Olin väsinud ja läbi ja külm oli ka ja mõtlesin, et miks ma küll selliseid asju ette võtan üldse. Siis jõudsin oma kodumajutusse tagasi, milleks on pisike majake puude all ja kus on ka saun. Perenaine oli sinna puid alla visanud, et sihuke niiske ilm ja... Uhh, oli super. Tuju oli jällle ok ja vehkisin reipalt hapukala peole.
Sattusin istuma pundi merehullude meeste vahele ja varsti olin keset jutte "kuidas me Biskaias tormiga..." ja "korra Põhja-Jäämeres oli tuul nii tugev, et täiskäigul edasi läksime neli miili tagasi!". Kui nad avastasid, et ma saan merejutust aru küll, siis läksid nad väga rõõmsaks ega jõudnud ära imestada, miks meie leht merest nii vähe kirjutab! Võtsin kohe telefonist välja video kalamehest, kellega ma üle-eelmisesse lehte loo tegin ja sain kohe kõik andeks. Lähen nüüd viimase allikaga kohtuma, keda kõik hirmsasti kiidavad ja siis väntan rattaga laevale. Ainult päikselist poolt näen seekord. Päris imelik kohe.

Sajab, eks ole.
Soojas toas on kindlasti hubane.
Aga mul laseb lagi läbi.
Üks laelaud oli nii kahtlane ja veest kilgendav, et tõstsin sealt alt ja ümbrusest õrnemad asjad ära. Et kui alla tuleb midagi, siis pole hullu.

Miks seda ei parandata? Vat. Keegi pole veel suutnud välja mõelda, mismoodi seda teha. Kui ükskord on laes auk nagu oleks sealt kukkunud alla ninasarvik Otto koos härra Holmesiga, küll ma siis olen kohal ja hüüan malbelt: kas soovite veel kohvi?

Kodus

Korful ja Albaanias oli tore. Üksi reisida on muidugi parem, kui suure kambaga, aga see oli töö. Seega, mis seal ikka.

Mulle lapsena see Durrelli raamati väga meeldis, oleksin tahtnud natuke sellel lainel ka mõelda, aga ei jõudnudki.

Ma pean vaatama, et saaks õigel ajal jaole ja jõuaks teha ka neid asju, mis mulle endale meeldivad, mitte ainult neid, mille eest mulle makstakse.

Muide, Kreekas tehakse eripärast veini retsiinat, millele lisatakse männivaiku. Kosutasin end sellega ja tarisin pudeli ka koju kaasa. Viimasel pildil on ergutav tume kohv ja pudelike köharohuga, millega isa saab sügismasendusele vastu astuda.
Üldiselt - loodan, et satun veel edaspigi Kreekasse.

Olen Korful

Homme tulen koju.
Siin on kõik tegelt üsna kallis, aga väljas süùes on vähemalt portsud see-eest ka hiiglaslikud. Mul on see selline tööreis, et aega ise midagi vaadata nagu polegi olnud. Täna on viimane päev. Tahan vähemalt seal kirikus  rahulikult korra istuda, kus Margot Püha Spiridoni jalgu suudles ning seejärel hirmsa gripi sai ("Minu pere ja muud loomad".
Spiridoni hõbekirst on muidue täiesti olemas ning läigib tusameelselt ühes pimedas nurgas. Selle eest voolab läbi pidev mass rahvast ning päris paljud musitavad kirstu korralikult ùle. Nojah.

Hommikueine kaluri juures

Käisin kaluriga merel ja minu silme all tõmbas ta paarsada meetrit rannast eemal võrgust üle viie kilose meriforelli. Hull värk. Need ujuvad rõõmsalt põhjas kalda lähedal ringi ja puha. Ma ikka imestan, et kuidas meie meres selliseid kalu võib olla, me saame lapsega enamasti õnge otsa vaid pisikesi viidikaid.
Vaat, mis tähendab, kui oled oma alal edasijõudnu!

"Tuled tuppa ka või? Teed või kohvi? Aa... kohvi pole... ja süüa on ainult kalamarja!"
Muidugi läksin ma tuppa. Ja sõin tee kõrvale kalamarja ja röstitud silmu marinaadis. Kalur vaatas mõlemat ise sellise ükskõiksusega, et tema lahkel loal tirisin kalamarjakausi enda ette ja sõin sealt seest lusikaga.
Vat see oli kena hommikueine!

Ma nüüd mõtlen, kuidas sellest nii kirjutada, et teistel ka huvitav oleks.

Aga muidu asun vaikselt pakkima. Täna juba plagistasin kohvri kaant kinni-lahti. Lähen reede öösel meie lehe turundusreisiga nädalaks Korfu-Albaania tuurile. Olen tegelikult juba nii palju tausta lugenud, et võiksin lood ette ära kirjutada. Kohtusin isegi ehtsa albaanlasega, kes on aasta aega Eestis elanud ja isegi keele päris ladusalt ära õppinud. Rääkida eelistas ta siiski inglise keeles, aga muidu oli tore sell - ütles, et albaanlased ei suuda Eestis elada seepärast, et siinne toit on katastroof, muudkui taldrikutäis kartuleid ja lihatükk juurde. Kama ta ei hinnanud ja süldist rääkides pobises, et eelistab pigem taimetoitu.
Kavatsen  Kreekat minimaalselt toetada, kohver on ka väike, seega mingeid asju ma sealt vedama ei hakka.

Peipsi ääres käsitöölisena veel läbi ei lööks.