Hommikul kell kaheksa, kui ma magasin õiglase magaja varast und, helistas Vend, kes tahtis öelda, et päike paistab ja vaadaku ma ruttu, enne kui imeasi jälle ära kaob.

Öösel oli olnud kuus kraadi külma ja seda võiski karta - kuni ma eile saunas olin, külmusid kinni auto uksed ja aknad. Õunad, mida ma puu alt korjasin, meenutasid jääkuule.

Vanaema leidis külmavõetud lehtede alt veel ühe kõrvitsa ja korjas jäisest aiast nuppus roosi.

Järve äärde tekkivat jääd nähes sain aru, et olen suve viimase ujumisega hiljaks jäänud ja et suvi on ülepea veidral kombel otsa saanud, enne kui ma randa ja mujale jõudsin.

Midagi tähelepanuväärset täna ei juhtunud peale selle, et ostsin linnakese kalapoest haugi ja selle kõhus polnud taas ühtki kuldraha.

Märg

Väga märg ja rõske on, iga päevaga läheks justkui hullemaks.
Matkarada oli vee all ja koprapesa kadunud - teemehed olid oja äärest võsa maha võtnud ja kopral pole enam midagi langetada, ainult urud on veel järel.

Tulge või minge, kuid ärge...

Kohtusin eile ühe inimesega ja oli selline olukord, et olin natuke sundseisus ja pidin temaga rääkima. Selline võhivõõras naine. Küsisin soojenduseks nii viis-kuus küsimust ja lõpuks ka, et mis tööd see inimene teeb.
Tuli välja, et ta on reisisaatja trollis. Aga ta ütles seda nii tähtsalt, et algul jäi mulje nagu ta saadaks mingeid eriti olulisi vip-reise. Ja kui ta ütles, et "Oh, meil trollis on hoopis SINISED vestid!" siis kõlas ka see äärmiselt tähtsa ja vastutusrikkana.
"Jah, ma olen reisisaatja ja ma ei häbene seda!" kuulutas ta veel kord, et ma asjast aru saaks.
Kohe sain kuulda ka tähtsamatest sündmustest reisisaatja elus - kuidas ta lastega reisijaid abistab, haisvaid purjus tyype sisse ei luba ja kuidas inimesed teda tänavad.
Vaat nii.
Ta rääkis mulle ka oma lõigatud sapist ja haigest neerust.

Aga vaadake seda laulu ka, sellel on imelised algusread: tulge või minge, kuid ärge mind segage praegu ja seda öeldakse hoopis lahkemalt, kui ma seda ise vahel teha tahaks.

Ridere, ridere, ridere ancora

Lõbus laul sõdurist, kes saabub koju, kus käib sõja lõpu puhul suur pidu. Rahva hulgas arvab ta nägevat Surma, kes talle üllatunult otsa vaatab. Ehmunud sõdur põgeneb kiire hobusega (o-o-cavallo) Samarkandi ja ennäe! kohtub ka seal Surmaga, kes ütleb talle - meil pidi olema siin täna kokkusaamine, seepärast olin üllatunud, kui nägin sind eile siit veel nii kaugel...

Neile, kes teavad midagi Kuressaare EKNKst: tuleb välja, et nad on elus ja laulavad:

Käisin eile arsti juures kurtmas. Lõpuks selgus, et mu alumine vererõhk on kõrgem, kui peaks ja arsti jutu pluss google tulemusel on põjhjuseks liigne laua taga küürutamine. Alumist rõhku nimelt madaldab ja hoiab normis füüsiline liikumine, eriti värskes õhus, nagu arst toonitas.
Alumise rõhu tõus avaldub muuseas väsimuses, nüriduses ja tuimuses - umbes nii see kõlas.
Omalt poolt võin lisada, et minul avaldub väsimus selles, et kipun vähest vaba aega veetma konutamisega raamatukuhja najal või avatud arvuti ääres.

Aga õnneks algab nüüd koolivaheaeg, mida sisustan tervislikult koos lapsega siin-seal käies.
Kuuldes, et arst soovitas mul tungivalt rohkem liikuda, oli see hea poiss jalamaid nõus minuga tegelema ja viima mind väiksele võidujooksule mere ääres, sest mis võiks sellest olla veel parem?
Arvan, et ta oleks motiveerimise mõttes lubanud mul esimesel korral isegi võita.

Tunnistus oli ka õnneks selline, mille üle laps rõõmu tundis (kaks nelja, ülejäänud viied) ja NB - käitumine eeskujulik!
See on tase. Eeskujulikku käitumist nägin vist oma tunnistusel kooli ajal ühel korral. Üldse kirjutati see ainult paari lapse tunnistusele, kes nagunii alati viisi said.
Kahtlustan, et ka Ajakirjaniku tunnistusel olid alati kõik viied ja ta käitumine eeskujulik.

Lähen nüüd stressi vähendavate vitamiinide järgi. Saab siis näha.