Täna ilmus mu reisilugu, sellega oli sedakorda raske, lühendasin esmakordselt elus lugu 10 000 märki ja siis hambad ristis veel poolteisttuhat. Vahvad seigad tuli välja võtta ja asjalikumad alles jätta, kuid ehk oli see viga? Nagunii ei tohiks üks asi nii pikaks minna. Järgmisel korral kirjutan paaaalju vähem. Päriselt.

Seda peaks ise nägema

Täna on hea ilm, päike paistab ja külm koostöös merega on saanud maha mõningate lahedate installatsioonidega. Pikutasin Ninametsas RMK majas päikesepaistel tükk aega enne kui esimesed virgad kepikõndijad sportlike hüüetega kohale saabusid.
Kui ma saaks siin ajahambast puretud korteris veel pisut olla, siis ehk saaks isegi nii kaugele, et teeks mõne sammu rohkem, kui just hädasti vaja on.
Inimestel peaks olema seadusega ette nähtud aeg, mida veeta regulaarselt mere ääres, metsas ja muudes rahustavates paikades.
Ah soo, vaadake ka neid ägedaid jäämütse, millele mõned trenditeadlikumad kivid on narmad külge saanud.
Nüüd ma pean minema ja tegema pisut remonditöid, kempsus on iidses veepaagis katkenud vajalik nöörijupp, aga seda ma ei pildista.

Ja üks uhke jääsild, meenutab mulle üht kohta Jack Londoni raamatust, mille peategelaseks oli sell nimega Smoke Bellow. (Ajakirjanik, kes läks ühel päeval Alaskale ja sai seal korralikuks inimeseks.)
Niikaua kuni mu aeglane ühendus veel ühte pilti üles laeb, ütlen möödaminnes, et Kärdla on esimene koht üle hulga aja, kus müüjad küsivad sente, et on teil 30, 10 või 20 senti. Mujal ei tee keegi neist enam tavaliselt väljagi.

Olen Hiiumaal. Siin sajab lund ja tuiskab. Ilm on hall. Vedasin kohale poole Johannese nurgadiivanist, terve ei mahtunud autosse ja pikutan nüüd sellel. Klassikaraadiost tuleb juba mitmendat tundi otseülekanne Wagneri "Tristanist ja Isoldest".
Käib kolmas vaatus, kõik lõppeb muidugi halvasti ja ega seda saagi imeks panna.
Seinal ja laelambil ripub veel jõuluehteid.
Tuisk on muutunud tugevamaks ja mulle meenub vägisi film, mille peamiseks läbivaks jooneks oli laul kümnest väiksest neegrist.

Pilte luuleõhtult

Õhtune tsitaat

Eelmine tsitaat pärines A. Christie autobiograafiast ja kuulus tema abikaasale. Seekord tsiteerin tsitaati. See on nii kohane:

"Artikli lõpetab lause, mis võiks teatud mööndustega käia ka minu enda kohta:

"Arsti arvates oli H. Rüütli kardetav paranoik. Ta elas omaette ega võtnud osa eestlaste seltskondlikust elust. ""


Kuigi - tõele au andes olin täna üliseltskondlik ja viibisin kohtumisel inimestega, kes soovisid kuulda mu luuletusi ja teiste Kalju Lepiku luulevõistluste laureaatide omasid muidugi ka.
Mul oli igaks juhuks kaasas oma isiklik publik Ajakirjaniku näol ja see oli hea, kuigi ka muidu keegi ruumist välja ei jooksnud ja kaks kena inimest oli nõus kunagi tulevikus ka mu luulekogu soetama.
Aga üldine emotsioon selle ürituse suhtes on siiski kurb, sama nagu minna koos Kose v Demjanoviga võistlema ja siis mingi jube käkk uhkelt taldrukule plätserdada. Sest vaadake - mina ei ole ju mingi luuletaja.
Tegelikult olen ma alati soovinud töötada saapavabrikus ja teha midagi tõeliselt kasulikku - inimestele kenasid vastupidavaid jalavarje.
Mis toob mulle meelde hea tuttava S.S.-i kes kord meie ühisel hääletusretkel Lõuna-Eestisse otsustas kes teab miks endale võtta varjunime.
"Klaara Konts," teatas ta väärikalt peale väikest mõtlemist ja lisas heatahtlikult: "Sõpradele lihtsalt Konts!"

Mõned Aleksandria pildid, esmalt Kom El-Shuqafa katakombi tagaaed. Seal on hakatud isegi kenasti haljastust kujundama, keegi on planeerinud jalutusrajad ja istutanud puid, põõsaid ja lilli, kuid siis on asjast saanud üks kõrvaline koht, kus käia asjal ning kuhu poetada vanad tarbetud esemed.
Tüüpiline Egiptus, kus esikülje KÕRVAL on nurgatagune.
Väike armas kiirabiauto. Õnneks ei vajanud e teenust.

"Ilma peata" magaja Aleksandria raudteejaama esisel väljakul. Vaesema välimusega mehi magas seal täiesti suvalistes kohtades, vaesema välimusega naisi nägi kerjamas, aa ja üks magas ka ühes suht käidavas kohas trepil. See oli natuke hale.

Ja siin olen mina, rikas valge, kellelt teemaja pidaja ei häbenenud tee eest küsida ühte kohalikku raha, ehk kahte krooni meie rahas. Aga, teate, ei viitsinud tingida ja selle raha ta sai. Mulle tuleb meelde, et me ei jätnud tippi...
Kuid nagu näete, palavusse seal just ei lämbunud, lõunaks olin vaid loobunud sallist.